Tallinna Sadam võtab ööl vastu pühapäeva Väinamere Liinidelt parvlaevaliikluse üle. Reedel katkes tormi tõttu laevaliiklus Virtsu-Kuivastu liinil, mis taastus õhtuks.

FOTO: Sander Ilvest

Tänasega algab parvlaevaliikluses mandri ja Lääne-Eesti suuremate saarte vahel uus ajastu, kuna just 1. oktoobril pidi riigiettevõte Tallinna Sadam selle korraldamise suurärimees Vjatšeslav Leedo erafirmalt üle võtma.

Kui riigikogu ees avaldati varem lootust, et taevased jõud sekkuvad positiivselt, siis paraku kukkus välja nii, et force majeure tugeva tuule näol katkestas parvlaevaühenduse läänepoolsete maakondadega ja tekitas paraja kaose. Mis puudutab kõrgemate ja maagiliste jõudude sekkumist, siis võiks tulevikus õppida Aafrika riigi Sambia kogemusest, kus president Edgar Lungu üleskutsel peeti 2015 staadionitel massilisi üleriigilisi palvusi rahvusvaluuta languse peatamiseks. Kvatša kukkus, kõigevägevam appi ei tulnud.

Põhimõtteliselt võib öelda, et uus süsteem pandi juba esimesel päeval proovile. Selle kümnendi jooksul on saarte ja mandri ühenduse katkemist harva ette tulnud. See juhtus näiteks 2011. aastal kogu Euroopat tabanud suurtormide ajal. Saaremaa Laevakompanii uued laevad olid ilmastikukindlamad kui Leedolt Tallinna Sadama tütarettevõttele riigi poolt ostetud ja renditud vanad laevad. Iseenesest ei oleks tohtinud tulla üllatusena, et Väinamerel esineb sügisel tormist ilma, ning aeg, kuni Poolast ja Türgist jõuavad liinile uued tellitud laevad, võibki kujuneda segadusterohkeks.

Otsust anda Lääne-Eesti saartega ühenduse korraldamine üle riigiettevõttele võib tervikuna pidada õigustatuks, kuna läänemaades, näiteks Soomes, loetakse selliseid riigisiseseid trasse enamasti maantee pikenduseks, mille teenindamise peabki tagama riik. Meil on seda sammu põhjendatud ka suurema läbipaistvuse ja rahalise võiduga, mis on ka kahtlemata õige, iseasi muidugi, kuidas see hakkab tegelikult välja nägema. Seda näeme lähemal ajal.

Sellega, kuidas Väinamere laevaliikluse ülevõtmist korraldati, ei saa rahule jääda. Poliitikud ja riigiametnikud on lootnud, et seda on võimalik toimetada ise protsessi juures oma vigadest õppides. Kui Vene riigimees Viktor Tšernomõrdin ütles kunagi, et tahtsime parimat, aga kukkus välja nagu alati, siis Eesti Vabariigis aastal 2016 ei taha sellelaadseid vabandusi kuulda. Väinamere ühenduse saamatu korraldamine, muuhulgas hambutute sanktsioonidega lepingud Türgi ja Poola laevaehitajatega ning sellega kaasnenud abitu puterdamine, kergitab tahes-tahtmata küsimuse vastutusest.

Kui soovime, et Eesti oleks tulevikus edukas, ning tahame endale seada lennukaid eesmärke, peab ka avalik haldus olema kõrge kvaliteediga. Paraku on üheks suureks probleemiks kujunenud see, et intellektuaalses tasemes ja hariduses on eliidi ja laia massi vahe Eestis kohati minimaalne ning tähtsaid otsuseid langetavad mõnigi kord ka need, kes jäävad teatud omadustelt keskklassi esindajatele alla.