Segadusttekitavad perenimed: Kaljulaidi tuleb käänata, nagu Kaljulaid eelistab

Kersti Kaljulaid. Foto: Liis Treimann

Kallas-Kallase või Kallas-Kalda, Kaljurand-Kaljuranna või Kaljurand-Kaljurandi, Kaljulaid-Kaljulaiu või Kaljulaid-Kaljulaidi ja siis on veel Meri... Eesti perenimesid võib käänata mitut moodi.

Kersti Kaljulaid teatas eile pressiesindaja vahendusel, et tema nime käänatakse Kaljulaid-Kaljulaidi-Kaljulaidi. Ehkki tähendusega nimesid käänatakse sageli nagu tavalisi nimisõnu, on õige ka see variant.

Eesti keeles arvestatakse perekonnanime käänamisel nimelt lisaks keelereeglitele ka nime kandja sooviga. Et lugu aga liiga lihtne ei tunduks, avaldame uuesti Postimehe keeletoimetaja Maris Jõksi 2011. aastal avaldatud teksti Eesti perekonnanimede käänamisest.

Maris Jõks: kange keelega

Maris Jõks. Foto: Toomas Tatar/Postimees Foto: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

Euroopa poole pealt olen ma siia kutsunud Kristiina… Ojulanna… Ojulandi… Kuidas su nime õieti käänatakse? (Saatejuht Juku-Kalle Raid, «Tegelikkuse Keskus» Kuku raadios 28. mail)

Reeglit vaadates tundub asi esmapilgul ju lihtne küll: eesti perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid käändsõnu, Sukk: Suka (mitte Sukki), Kask: Kase (mitte Kaski), Jõgi: Jõele (mitte Jõgile), Rebane: Rebast (mitte Rebanest).

Sel üldreeglil on aga juba kirjade järgi erandeid, avalikku keelekasutust jälgides võiks teinekord arvata, et iga nimi moodustab omaette erandi. Üks üldine tendents siiski on, ja see on osundatud reeglile lausa vastupidine: aina enam hoidutakse nimesid käänamast nagu sõnu.

Plakatitel kuulutatakse välja Tõnis Mägi kontserte, raadiost kuuleme, et Raimo Kägule esitati süüdistus, ajaleht kirjutab Indrek Tederi ettepanekutest, Veskimägidest ja Kivimägidest…

Uudist «Tartu linn tunnustas Tõnis Mäge medaliga» kommenteerib kaks lugejat 20st sõnadega «väga tore, ta tõesti vääris seda», ülejäänud siunavad «kirjaoskamatuid ajakirjanikke», kes ei tea, et «inimese nime ei käänata – mitte Mäge, vaid Mägit!».

Laskumata konstruktiivsesse dialoogi «kirjaoskamatu – ise oled kirjaoskamatu», märgiksin, et olukorda, kus kirjakeele norm näeb ette üht, enamik inimesi aga räägib teisiti, tuleb ikka ette, ja lõpeb see teadagi kuidas: reegel «lastakse vabaks». Perenimede käänamise üle on aga vaieldud juba aastakümneid ning korduvate klaarimispüüete tulemus ongi eespool mainitud üldreegel koos mööndustega.

Millised need mööndused siis on? Harvaesinevat, võib-olla murdelist päritolu nime võib käänata mõne lihtsama-levinuma sõna eeskujul. Näiteks ei ole viga käänata Kivirähk: Kivirähki, ehkki sõna rähk käändub tegelikult räha, samuti kõlab suupäraselt Pürg: Pürgi (mitte Pürja). Ka jäetakse muutmata või käänatakse i-tüvelisena nimesid, mille tüvi liiga palju muutuks, näiteks Süda: Süda (mitte Südame), Uba: Uba (mitte Oa), Puri: Puri (mitte Purje). Kuid ei ole siiski viga käänata neidki nimesid nagu vastavaid sõnu, kui nime kandja ise niimoodi soovib.

Omadussõnalisi perenimesid soovitatakse käänata mingi muu malli järgi, et mitte rõhutada sõna tähendust: Aus: Ausi (mitte Ausa), Vapper: Vapperi (mitte Vapra). Kuid jälle: ei ole viga muuta neid nagu omadussõnu, nagu käänatakse näiteks (Maarja-Liis) Ilusa, mitte Ilusi.

Võimalust mööda arvestatakse nime käänamisel selle kandja soovi. «Võimalust mööda» tähendab seda, et muutmisviis peab siiski mahtuma eesti keele käänamissüsteemi. Näiteks võib kodanik Pakk valida, kas käänata oma nime Paki või Paku, kuid vorm Pakki siiski ei lähe, sest kahe sulghäälikuga lõppevad sõnad on eesti keeles astmevahelduslikud ja pole mingit põhjust käänata sulaselget eesti nime nagu võõrnime.

Niisiis, reeglid lubavad nimedega üsna julgelt ümber käia. Tegelikus keelekasutuses jääb seda julgust aga aina vähemaks.

Esimene tähelepanuväärne hälbimine üldreeglist oli kindlasti «Lennart Meri juhtum». Kuidas juhtus, et kirjanik Lennart Merest (Meri: Mere: Merd) sai president Lennart Meri (­Meri: Meri: Merit)? Kunagi levis põhjendus, et nime kandja ise olevat ­viimast varianti eelistanud. Siis tuli jutt, et ei, seda nõudvat hoopis presidendi kantselei «korrektsuse huvides».

Kuna kindlaid andmeid mul pole, ütleme, et asi lihtsalt läks nii. Igatahes sündis presidendi käändkond – niisugune tabav nimetus pandi kõnealusele nähtusele Eesti Keele Instituudis. Nähtus seisneb selles, et kui inimene omandab ühiskonnas kõrgema staatuse, tabab tema nime mainijat äge hüperkorrektsusehoog ning Mere, Jõe ja Mäe asemel hakkab ta kramplikult rääkima Merist, Jõgist ja Mägist, kirjapildis vahest koguni Meri’st, Jõgi’st ja Mägi’st.

Sellise üldrahvaliku keelekrambi olukorras mõjub raadiost kuuldud Ojuland: Ojulanna kaunis värskendavalt.  

«Meri juhtumi» asjus avaldas keelemees Henn Saari omal ajal Eesti Raadio keelesaates lootust, et seda tendentsi saab ehk tagasi pöörata. «… mis juhtuks, kui keegi käänaks äkki avalikult nii, nagu meie oleme noorest peale harjunud Lennarti perekonnanime käänama: Meri: Mere: Merd? Mis juhtuks?» küsis ta («Keeleminutid», 30.05.1999). Eks nii või praegugi küsida: mis juhtuks, kui lõpetaks Postimehes selle meritamise ära ja naaseks varasema käänamisviisi juurde? Juhtuks see, et kuna uus käänamismall on juba kinnistunud, hakkaks see aeg-ajalt ikka lehte lipsama ning küllap näeksime ühel ja samal leheküljel varsti mõlemat varianti.

Nii et olgu, mis läinud, see läinud. Neid «läinud» nimesid on veel: näiteks (Siim) Kallas ja (Helir-Valdor) Seeder, mida käänatakse järjekindlalt Kallase ja Seederi, ja kui mõni väljaanne võtaks jonni ajada, käänates Kalda ja Seedri, ei tuleks sellest head nahka, ma kardan.

Nüüd hakkavad ka nimed Mägi (ka Kivimägi, Veskimägi) ja Jõgi minema. Presidendi käändkonda, kuhu mujale.

Asi on ju selles, et need sõnad on laadivahelduslikud, tüvi muutub käänamisel – kust maalt on «liiga palju», võiks küsida. Võib-olla on Mägi ja Jõgi tüvemuutuseta käänamisele altid ka seetõttu, et lõppevad nimetavas

i-ga, mis on levinuim tüvevokaal, ja nii ei mõju võõrastavana, kui sellest tehakse ka omastav kääne. Nagu sõnast abi, ühe mööndusega: osastavas lisatakse selguse huvides ka t, ehkki selles tüübis peaks osastav olema käändelõputa.

Hakkavad minema, s.t ei ole veel läinud, ja kas peab neid tingimata sinna ajama? Paljukuuldud põhjendus kõlab, et kui käänata Mäe, siis ei saa ju aru, kuidas algvorm on.

Töötanud kord ühes asutuses, noh, ütleme, Kuusk ja Kuuse, üks tubli töötaja ja teine seanahavedaja. Ja kui siis käskkirjaga avaldati noomitust Kuusele, tulnud sellest suur jama mõlemale. Ometi saab probleemi lihtsalt lahendada: sõnastatagu juriidilised dokumendid nii, et vähemalt ühes kohas oleks perekonnanimi nimetavas käändes. See ei tohiks ju olla liiga keeruline (mida näiteks ülakoma-variant vist on, sellest edaspidi).

«Mägi juhtumist» on samuti varemgi juttu olnud, vt näiteks Maris Makko «Keelemõte: Käsiraamatu ja talupojamõistusega. Kuidas käänata perekonnanimesid?» (EPL 7.02.2009). Seal leiab autor, et olgu selle Mägiga kuidas on, näiteks Toomas Kivimägist rääkimine mõjub siiski nagu aktsent. Nüüd on aktsendist saanud tavapärane kõnemeloodia: vorme Kivimägist ja (Taavi) Veskimägist kohtab sagedamini kui Kivimäest ja Veskimäest. Kes oskab öelda, kas seda eelistavad mainitud isikud ise või on ajakirjandus nad presidendi käändkonda kupatanud.

Peale kõhkluse, kas tüve tohib muuta või mitte, paneb nimede käänamisel takerduma seegi, et nimedel – sõnadel – on ju tähendus.

Silmatorkavad nomen-est-omen-juhtumid, nagu politseiameti peadirektori asetäitja Tarmo Miilits või Tallinna Kalmistute juhataja Jaak Taevas, võivad tekitada lõbusat elevust, aga ka kohmetust. Esimesele viidatakse siiani siiski kui Miilitsale, teisest aga moodustatakse igaks juhuks vorm Taevase.

Nime Sepp on meil aastaid kõhklusteta käänatud Sepa, ent kui tuli ette perekonnanimi Supp, kõlas toimetuses ebalev küsimus: kuidas me seda kääname? Ikka Supist sai lõpuks kirjutatud, mitte Suppist või Supp’ist – ehkki kardan küll, et paljud näeksid meelsasti just seda viimast varianti. Eks ole ju kuidagi… väärikas.

Nii nagu tundub ilmselt ebaväärikas viidata soliidsetele härrasmeestele kui Tedrele, Põdrale või Käole. Ilmselt aitab siin peale tähenduse kaasa ka soov vältida tüvemuutust – eespool mainitud Kallase ja Seederi puhul ei tohiks tähenduses küll põhjus olla. Samuti nagu ei ole kellelgi (õnneks, veel) pähe tulnud hakata Eesti praeguse presidendi nime käänama Ilvesi, ehkki sõna ilves tähendus võiks ju komistuskiviks saada.

Põhjuseid, miks valitakse üks või teine käänamisviis, võibki olla korraga mitu, neist lähtutakse alateadlikult. Teadlikult valikut tehes võiks aga siiski eelistada loomulikku, eesti keele pärast käänamist – see ei ole mingil juhul viga. Mõelge, aga ärge üle mõelge.

Mis puutub ülakomasse, siis eesti nimede puhul võiks selle kirjavahemärgi üldse ära unustada. Reegli järgi kasutatakse ülakoma vaid juriidilistes dokumentides ja vaid siis, kui on vaja eristada nime algvormi. Kirjapildi Tammele taga on ikka nimi Tamm; ülakomaga eraldatakse käändelõpp siis, kui algvorm on Tamme (näiteks Tamme’le). See vist on liiga keeruline.

Selle asemel on ülakomas hakatud nägema universaalset lahendust, näiteks käänatakse Malk: Malk’i (jälle häda tähenduse pärast?). Eriti raskel juhul jäetakse tüvevokaal üldse ära, s.o välditakse igasugust vihjetki käänamisele ja vormistatakse ametikirju Sepp’le, Kask’le või Rebane’le. Kange keelega, ülemõelnuna ja käegalöönuna.