/nginx/o/2016/09/30/5901185t1h9c29.jpg)
Kujutage ette, et on aasta 2020. CIA direktor palub kiireloomulist kohtumist USA presidendiga. Põhjuseks on see, et Põhja-Koreal on õnnestunud valmis teha tuumapomm, mis suuruselt mahub mandritevahelise ballistilise raketi ninasse ning on võimeline jõudma USA mandrialale. Uudised lekivad peagi ka rahvani. Reaktsiooniplaani kavandavad kõrgtasemel kohtumised ei toimu mitte ainult Washingtonis, aga ka Seoulis, Tokyos, Pekingis ja Moskvas, kirjutab Välissuhete nõukogu president Richard N. Haass.
Selline stsenaarium võib praegu tunduda ebareaalne, kuid tegemist on pigem poliitilise teaduse kui ulmega. Põhja-Korea viis just läbi oma viienda (väidetavalt eduka) tuumalõhkekeha katse vaid päevi pärast mitme ballistilise raketi testimist. Suurema vahelesekkumiseta on vaid aja küsimus, millal Põhja-Korea suurendab oma tuumaarsenali (mis praegu on hinnanguliselt 8–12 seadet) ja leiab mooduse oma relvade suuruse kahandamiseks, et neid saaksid kanda raketid, mille ulatus ja täpsus järjest arenevad.
Kui maailma kõige militariseeritum ja suletum ühiskond Põhja-Korea peaks selle lävepaku ületama, on keeruline riske üle hinnata. Põhja-Korea, võimega ähvardada USA maismaad, võib järeldada, et tal pole vaja USA sõjaväge eriti karta. Niisugune hinnang võib viia riigi otsuseni rünnata Lõuna-Koread ka tuumarelvadeta. Kui säärane sõda isegi lõppeks Põhja-Korea kaotusega, oleks selle hind igal skaalal siiski ettenägematu.
Põhja-Korea ei pea selleks isegi sõda alustama, et tema tuuma- ja raketiarengul oleks reaalne mõju. Kui Lõuna-Korea või Jaapan peaksid otsustama, et Põhja-Korea positsioon võimaldaks eemale peletada Ameerika sekkumise sõjas poolsaarel, kaotaksid nad usu USA julgeolekugarantiidesse ning otsiksid võimalust omaenda tuumarelvade loomiseks. Sellised otsused muudaksid ärevaks Hiina ja rajaksid areeni piirkondlikuks kriisiks või isegi konfliktiks maailma selles osas, kus on maailma tihedaima kontsentratsiooniga rahvastik, suurim rikkus ja tugevaim sõjajõud.
On aga veel üks risk. Rahahädas Põhja-Koread võib ahvatleda võimalus müüa tuumarelvi kõrgeima hinna pakkujale, olgu see siis mõni terrorirühmitus või riik, kes on otsustanud, et ka temal on vaja kõige tugevamat relva. Definitsiooni järgi suurendab tuumarelvade väljatöötamine edasiste tuumarelvade väljatöötamise võimalusi – koos sellega ka tuumarelvade päriselt kasutamise võimalusi.
USA-l on variante, kuid ükski neist ei ole eriti hea. Läbirääkimiste puhul on vähe põhjust uskuda, et Põhja-Korea annaks käest oma parima tagatise ellujäämiseks. Põhja-Korea on tihti kasutanud läbirääkimisi venitustaktikana, et saada juurde aega oma tuuma- ja raketivõimekuse arengu edendamiseks.
Veel üks võimalus on jätkata praeguse laiaulatuslike sanktsioonide poliitika mõne versiooniga. Probleemiks on aga see, et sanktsioonid pole piisavalt tugevad, et sundida Põhja-Koread oma tuuma- ja raketiprogrammidest loobuma. Osaliselt on olukord selline, sest Hiina, kes kardab suurt pagulaste sissevoolu ning Põhja-Korea varisemise korral ühinenud Koread Ameerika strateegilisel orbiidil, tagab tõenäoliselt vajaliku kütuse ja toidu sissevoolu.
Tulemusena on loogilisem keskenduda diplomaatiale Hiinaga. Pärast Lõuna-Korea ja Jaapaniga tihedalt konsulteerimist peaks USA kohtuma Hiina ametnikega, et arutada, milline ühendatud Korea välja peaks nägema, et vaigistada mõnd Hiina muret. Näiteks ei tohiks ühendatud Koreal olla tuumarelvi ning poolsaarele jäänud USA sõjaväelised jõud oleksid arvuliselt väiksemad ja asuksid rohkem lõuna pool kui praegu.
Muidugi on ka võimalik või isegi tõenäoline, et sellised garantiid ei vähenda oluliselt Hiina toetust Põhja-Koreale. Sellisel juhul on USA-l veel kolm võimalust. Üks neist on elu Põhja-Koreaga, kellel on raketid, mis võiksid tuua tuumarelvad USA pinnale. Poliitika muutuks kaitsvaks (positsioonidele paigutataks veel raketitõrjesüsteeme) ja tõrjuvaks ning Põhja-Korea mõistaks, et tuumarelvade kasutamine või levitamine lõpeks režiimi lõpu ja võimaliku tuumavasturünnakuga. Kasutusse võidakse lasta ka küberrelvad, et tõkestada ja pidurdada Põhja-Korea programmi arengut.
Teine võimalus oleks traditsiooniline sõjaväeline rünnak, mille sihtmärgiks oleksid Põhja-Korea tuumarelvade ja rakettide valmistamise ja hoiustamisega seotud kohad. Oht on, et selline rünnak ei pruugi saavutada kõiki oma eesmärke ning võib omakorda vallandada sõjaväelise rünnaku Lõuna-Koreale (kus paikneb praegu 30 000 USA sõdurit) või isegi tuumarünnaku Põhja-Korealt. Pole vist vaja öelda, et Jaapan ja Lõuna-Korea peaksid olema valmis toetama USA sõjaväelist reaktsiooni enne, kui seda läbi saab viia.
Kolmas võimalus oleks algatada sõjaväeline rünnak ainult siis, kui luureinfo näitab, et Põhja-Korea sätib oma tuumarelvi koheseks kasutamiseks valmis. See oleks klassikaline ennetav rünnak ning siin on ohuks see, et luureinfo ei pruugi olla piisavalt selge või saabuda piisavalt vara.
Kõik eelnev toob meid tagasi selle võimaliku päevani 2020. aastal. Kui nii palju on teadmata, paistab kindlana ainult see, et kes tahes võidab novembris USA presidendivalimised, seisab oma ametiaja jooksul silmitsi Põhja-Koread puudutava saatusliku otsusega.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org