Nina L. Hruštšova: Trump toob USAsse Venemaa stiilis poliitika

Nina L. Hruštšova Foto: Project Syndicate

Donald Trumpi kampaania tõttu torkab Ameerika Ühendriikides üha enam silma Venemaa poliitikale omaseid jooni, kirjutab Nina L. Hruštšova.

Olen Moskvas sündinud ameeriklane, mistõttu minu ameeriklus – erinevalt Saul Bellow tegelasele Augie Marchile – algatas kunagi Venemaal midagi rahvusliku debati sarnast. Mõnes kohas küsisid õpikud lastelt, kas Nina Hruštšova Ameerika kodanikuks saamine oli õige või vale. Jätan teile võimaluse arvata, millist vastust toetas enamik inimesi, eriti Nõukogude põlvkonna inimesed.

On küll võimalik võtta venelane kodumaalt, kuid lõppude lõpuks ei ole siiski võimalik võtta talt Venemaad. Ajal, mil USA poliitika on teinud sellise pentsiku pöörde, võivad mu Venemaa-toonides prillid aidata mu kaasameeriklastel olukorda paremini mõista.

Kampaania keskseks klassikaline Suur Vale

Minu vaatenurgast on Venemaa poliitika mitmed vastikuimad ja väärastunuimad omadused praegu olemas ka USAs. Suur Vale – leiutatud Natsi-Saksamaal, täiustatud Nõukogude Liidus ja meisterlikult kasutatud Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt – on täna Donald Trumpi presidendikampaania tuuma osaks.

Uudismeedia täidab suuremalt jaolt Lenini terminoloogia järgi kasulikeks idiootideks, kasutab Trumpi agaralt oma reitingute tõstmiseks ega ole märganud või ei hooli, et tõstavad ka Trumpi reitingut. Sellises olukorras pole üllatav, et julgustust saanud Trump nüüd veelgi jahmatavama jultumusega valetab.

Näitena võib tuua selle, et juhtinud ise aastaid niinimetatud sünnijärgsuse liikumist - mis väitis, et president Barack Obama ei sündinud USAs ja ei tohiks seega põhiseaduse järgi presidendiametit kanda -, väitis Trump, et hoopiski tema oponent Hillary Clinton oli see, kes 2008. aastal nimetatud poleemika välja mõtles ning Trumpi tööks oli väidetavalt selle «President Barack Obama,» sõnas ta võidukalt (nagu selles oleks kunagi olnud põhjust kahelda), «sündis USAs, punkt.»

Donald Trump. Foto: Scanpix Foto: CQ-Roll Call/Tom Williams/CQ-Roll Call/Sipa U

Mõned ütlevad, et sellise bravuurse valelikkuse valguses on meedia nüüd Trumpi vastu pöördumas. Tema sünnijärgsuse väide Clintoni kohta oli tõesti lihtsalt liiga totter, et seda tähelepanuta jätta. Tema riiklike arvamusküsitluste reitingud püsivad aga kõrgel, mis viitab sellele, et paljud tema toetajad on valmis tema jultunud valesid uskuma või neile läbi sõrmede vaatama.

Oligarhide valitsuse USAsse jõudmine?

See võib peegeldada veel üht USA praeguse valimiskampaania «venepärast» omadust: oligarhide võimu. Venemaa esimene Nõukogude Liidu järgne president Boris Jeltsin sõlmis kokkuleppeid riigi rikkaimate kodanikega, kes siis rahastaksid tema tagasivalimiskampaaniat, mille eest tasutaks eelisligipääsuga Venemaa tööstuse kroonijuveelidele, mida järjest erastati.

USAs tehakse tänapäeval sama vastikuid kokkuleppeid tänu veel ühele kasulike idiootide grupile: USA Ülemkohtu konservatiivne kohtuvõim, kes andis 2010. aastal Ameerikale kurikuulsa Citizens United otsuse. Laiendades põhiseadusejärgset sõnavabaduse kaitset ka poliitiliste kampaaniate annetustele, eemaldas see otsus kõik piirangud raha võimu kasutamiselt USA poliitikas. Venemaal peavad oligarhid Putini ees vastuseid andma. USAs paistab, et poliitikud peavad andma vastuseid oligarhidele, kes kasutavad raha tavakodanike manipuleerimiseks.

Näide A on uudistekorporatsiooni 21st Century Fox esimees ja endine tegevdirektor Rupert Murdoch. Aastate jooksul mängisid Murdochi ajalehed juhtivat rolli Euroopa Liidu laimukampaanias, aidates sellega kaasa juunikuisele Brexiti hääletustulemusele. Nüüd, kui Murdoch on Roger Ailesilt üle võtnud Fox Newsi tegevdirektori ameti (Ailes astus tagasi seksuaalse väärkäitumise süüdistuste tõttu), paistab tema eesmärgiks olevat USA kodanike veenmine samasugust katastroofilist valikut tegema. Sellest ajast saati, kui Murdoch juulis ameti üle võttis, on Fox News tõesti muutunud väga Trumpi-keskseks ning uudised on kõrvale jäänud. Saatejuhid, kes kunagi väljendasid Trumpi osas muret, räägivad nüüd banaalsusi. Mis aga Ailesi puutub, siis tema on avalikult Trumpi kampaania vastu.

Oinaste vaikimine

Kõige suuremat pettumust valmistav paralleel Venemaa mineviku ja Ameerika oleviku vahel on ehk see, mida nimetan oinakeste vaikimiseks: need kel on mõjuvõimu tõrguvad hullumeelsusele vastu astumast. 1917. aastal õnnestus Venemaal Oktoobrirevolutsioon suuresti bolševike oponentide tõttu, kes muretsesid ühtse vastuseisu asemel rohkem oma positsioonide ja prestiiži kaitsmise pärast.

USAs on mõjuvõimsad vabariiklased suundumas sarnasele teele. Mõned juhtivad vabariiklased on muidugi ka avalikult Trumpi vastu. Näiteks Massachusettsi endine kuberner Mitt Romney on viimaste kuude jooksul teinud kõvasti tööd, et paljastada Trump selle ohtliku kelmina, kes ta on.

Lisaks sellele on 50 Ameerika kõige olulisemat vabariiklastest riikliku julgeoleku ametnikku allkirjastanud hoiatava kirja sõnumiga, et Trump asetaks ohtu meie kodumaa riikliku julgeoleku ja heaolu. Senaatorid Lindsey Graham ja Ben Sasse on samuti Trumpi hukka mõistnud kui ohu Ameerika vabadusele ja maailma rahule. Ka endine president George W. Bush hääletab teadaolevate andmete kohaselt Clintoni poolt. Need vabariiklased demonstreerivad tõelist patriotismi, asetades riigi kõrgemale oma parteist.

Miks lõvid ei möirga?

Aga Alamkoja praegune spiiker Paul Ryan? Kui ta on tõesti selline täiskasvanud katoliiklasest altaripoiss nagu ta ennast esitab, siis miks ei mõista ta hukka Trumpi võõraviha, tihenevat läbikäimist rassistlike «alternatiivsete parempoolsetega», ebaausat äripraktikat ning kõikuvaid välispoliitilisi seisukohti? Selle asemel käitub ta nagu Trump vääriks Ameerika presidendi ametikohta, riskides nii oma riigi (kui mitte ka hinge) kaotamisega, sest Trump võib reaalselt seadustada nii mõnegi poliitika, mida Ryan toetab.

Lõpetuseks veel – kus on kõik vanad vabariiklaste lõvid? Kui nad soovivad ennetada oma partei maine – ja oma riigi tuleviku – kaotamist Trumpi tapamajale, peaksid nad kiiresti möirgama hakkama. Endine president George W. Bush püsib kõrvaltvaataja rollis, paistes rohkem kibestunud selle pärast, et Trump võitis eelvalimistel tema venda Jebi, kui reageerivat Trumpist tulenevatele ohtudele. James Baker, kes teenis nii Ronald Reaganit kui George H. W. Bushi, pole öelnud sõnagi, just nagu George Shultz, Henry Kissinger, Condoleezza Rice ja Dick Cheney. Me teame, et Colin Powell jälestab Trumpi, aga seda ka ainult lekkinud e- tõttu.

Kui Jeltsin tagasi astus, jättis ta Venemaa oma väljavalitud mantlipärija Putini hoolde. Oma partei ning oma uhkuse ja maine nimel peaksin need vanad lõvid nüüd avalikult Trumpist lahti ütlema, et ei tekiks samasugust kahju nende – ja minu – riigile.

Nina L. Hruštšova on The New School rahvusvaheliste suhete professor ja kaasdekaan ning vanemteadur Maailma Poliitika Instituudis.

Copyright: Project Syndicate, 2016.