Peeter Koppel: kriis pole lõppenud, vaid transformeerub

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Ma olen üks nendest «halbadest» inimestest, kes on seisukohal, et kriis, mis algas 2008. aastal, ei ole lõppenud. Aeg-ajalt me lihtsalt oleme tunnistajad sellele, et kriis transformeerub, kuid me ei ole näinud kahte asja. Esiteks pole me näinud, et arusaam sellest, kuidas euroopalik majandusmudel osutus jätkusuutmatuks, oleks jõudnud poliitilise eliidi valijaskonnale edastatavasse narratiivi. Teiseks (eelnevast tulenevalt) pole me olnud tunnistajaks ka sellele, et keegi kuskil päriselt oleks asunud tegelema sisuliste küsimustega, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Süsteemi püstihoidmine on (Euroopas) mugavalt lükatud keskpangale, kes on selle ülesandega küll toime tulnud, kuid täna on hakanud viisakalt kommunikeerima, et rohkem nagu miskit neil teha ei ole. Kasv ja inflatsioon on vaatamata intressieksperimentidele ja mastaapsele rahatrükile väga madalad. Kui me siinkohal ausad oleme, siis selline situatsioon on pehmelt öeldes riskantne. Järgmise surutise korral pole keskpank enam suuteline kastaneid tulest välja tooma – või veelgi enam – lisandub senistele kaootilistele improvisatsioonidele võimendav paanikakomponent (helikopteriraha), mis viib kiirelt sellise lahenduseni, mis ajaloos võlakriiside puhul tavapärane on (inflatsioon).

Seega – mis peaks (!) praegu aset leidma? Aset peaks leidma see, et majanduspoliitika ohjajad valitsuste ja poliitikutega eesotsas esiteks tunnistaks (mastaapse) probleemi olemasolu, teiseks oleksid valijatega ausad ning muudaksid oma narratiivi. Kolmandaks aga asuksid ellu viima struktuurseid reforme ning asendaksid monetaarse (keskpanga poolt) läbiviidava stimulatsiooni fiskaalsega. Viimane võiks tekitada võimaluse keskpanga poolseks intresside tõstmiseks – see aga omakorda soodustaks reservide loomist, mis siis omakorda aitaks toime tulla järgmise võimaliku majandussurutisega.

Siin on võimalik aga põrgata koheselt mitme «huvitava» probleemi vastu. Esiteks pole reformid mugavad. Kui reformid pole mugavad, siis kogemus ütleb, et Lääne poliitiline eliit neid lihtsalt ei teosta. Kui aga ollakse ausad ning asendatakse heaoluriigi narratiiv reaalsusega, siis ei taha valijad sellest midagi kuulda ning annavad enda valitsemiseks üha rohkem mandaati ekstremistidele, populistidele ja muidu vähemalt kõrvaltvaataja jaoks kõrge meelelahutusliku väärtusega tegelastele. Tagatipuks vajaksid fiskaalset stimuleerimist just need riigid, kus niigi absurdini küündiv võlakoorem seda ei võimalda.

Aga milliseid reforme vaja oleks?

Esiteks paindlikum tööjõuturg! Ainuüksi selle sõnapaari kirja panemise peale keeratakse kuskil Euroopas ilmselt paar autot külili. Teiseks – vähem regulatsioone. Euroopas, kus ollakse täiesti veendunud, et ka gravitatsioon on seadus, mis allub seadusandja tahtele, on selline soov üldise kultuuriga karjuvas vastuolus. Kolmandaks ettevõtluskeskkonna parandamine – euroopaliku arusaama kontekstis, kus ettevõtja on eelkõige paha vereimeja, pärispatt on see, et ta kasumit täies ulatuses riigile või vähemalt töötajatele ära ei jaga – no tahaks näha! Erinevate huvigruppide seadusesse raiutud eeliste kaotamine. Oot? Et käsi ei pesekski enam kätt? Riiklike kulutuste ja maksumäärade vähendamine. Olgem nüüd ausad – kas trend ei ole hetkel mitte vastupidises suunas ning «õilsa» mulje jätmiseks polegi täna muud vaja, kui rääkida maksutõusudest või uutest maksudest. Investeeringud taristu parandamisse ning innovatsiooni. Betooni raha panemine on kõigile arusaadav ja linte käia läbi lõikamas on ka tore. Aga edasi?

Kõige selle juures tekibki arusaam, et kui probleemi ei teadvustata, valijaskonnale ausat narratiivi ei edastata, reformidega ei alustata ning fiskaalset stimulatsiooni ei rakendata, kujuneb järgnev surutise episood nii käimasoleva kriisi kontekstis tõsiseks (või isegi saatuslikuks) testiks Euroopa hetke iseenesestmõistetavale poliitilisele ja institutsionaalsele raamistikule.

---

Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega.