Karl Martin Sinijärv

FOTO: Erakogu

Oma uuema luuleraamatu pealkirjaks panin «KMSX: kuidas öelda». Miks nõnda? Sest seda, mida öelda, ei ole ju palju. Suur osa asjalikest asjadest on ammu ära öeldud.

Seda olulisem aga näib, kuidas noid mõtteid aina ja üksnes uuesti ütelda. Mis koma mida, on ammu selge, aga igas ajahetkes on üha olulikum, kuidas. Meedium olevat messits, kirjutas marssal Mc. Messits võib olla ka immits, lisab siinkohal KMS.

Sõltumatud teadlased (sõltumatute teadlaste väitel autoriteetseim ja kindlasti tsiteerituim inimrühm maailmas) olla väitnud, et selleks, et keskmine inimene millelegi mõtlema hakkaks, tuleb talle teemast vähemasti kuus korda kõnelda või kirjutada. Et tekiks mõistmislootus, peab rohkem. Niisamuti teab ilmselt iga müügimees alates vana kooli ukselt-uksele-proovireisijast kuni kas just armastusest, ent kindlasti õhust elatuvate turugurudeni, et kui kümnest müügikatsest üks haagib, on see juba imetabane tulemus.

Massiivsema ja alateadvust mõjutava reklaami puhul on korduskorrad muidugi suurusjärkudes suuremad ning kulutatu teenib end tasa juba siis, kui õnnestub sihtgrupist üks protsent niimoodi kätte saada, et ta enam ei mõtle, vaid teeb oma igavese/igapäevase valiku ja jääb selle juurde. Erandiks ehk poliitiline reklaam, kus mittemõtlemise ja igavese valiku osakaal on märksa suurem. Ent eks ole poliitilised reklaamnäod meedias pidevalt esiplaanil, meediumid ja poliitikud müüvad üksteist vastastikku, käsi peseb kätt, pime kirves leiab kivi.

Selliseid sõnumeid, mis eeldavad kaasamõtlemist, ei õnnestu edastada pooltki nii sageli. Kes see ikka tahaks maksta millegi mõtlemapaneva eest? Nii võib juhtuda, et nood väidetavalt vajalikud kuus korda hajuvad ära kaunis pika aja peale. Olgu nad siis esitet ajakirjanduses või raamatuis või ilmavõrgus. Meenub vana õpetajaanekdoot, et küll need tänapäeva õpilased on ikka lollid, räägid neile ühe korra, nad ei saa aru, räägid teise korra, nad ei saa aru, räägid kolmanda korra, hakkad juba ise aru saama, nemad ei saa ikka aru.

Saladus muidugi selles, et kolme korraga võib küll midagi korraks pähe tuubutada, millest koolis harutihti piisab, aga arusaamise algamiseni on veel pool teed minna. Nii pole ime, et mõnd lugu kirjutades või loengut pidades või ametiisikuga vesteldes tabad end mõtlemast, et no seda juttu olen ma küll juba ajanud. Lohutus on lihtne: tuleb veel ajada, kui kuhugi jõuda tahad. Naasama iga kord isemoodi vaimukas olla on vahva küll, ent tulemuse suhtes mitte nii sihipärane.

Olen minagi aastate jooksul kõnelnud ja kirjutanud nii kirjanikupalkadest kui e-raamatutest kui kodumaise raamatuturu tillukesest killustet olemusest kui kirjandusest ja kirjanikest kitsamas ja laiemas mõttes. Luulest ja tuulest, lüürikast ja füüsikast. Nii mõnigi kord end korranud, teinekord teadlikult, teinekord teadmatult. Üritanud tülisid ära hoida ja mõni kord mõne ka põhjustanud. Üldjuhul püüdnud siiski vastandumisi leevendada ning üritada ühisosa leida. Ja mõnes mõttes näen, et olen peaaegu jõudmas sinnamaale, et «hakkan juba ise aru saama». Osalt oma süü, aga osalt hakkavad aeg ja atribuutika alles praegu saabuma murdepunkti, mil vähemasti sõnailmas on lisaks sisulisele põnevusele ka vorm ja füüsiline väljund omadega niikaugel, et sünnib intrigeerivaid kombinatsioone.

Tõsi on seegi, et iga inimesega võiks ideaaljuhul kõnelda võimalikult isiklikult ja isikupäraselt. Kui vähegi püüad teda kõnetada. Hiljaaegu vangutasin pikalt pead ja naersin laheda lõuatäie, kui nägin ühe suure ajalehe esikaanel ühe vägagi vana ja soliidse autofirma reklaami. Lähenemine iseenesest mulle meeldis – ei mingeid ilupilte ega suuri logosid, leheküljetäis juttu. Väga õige nõks. Kahjuks oli see jutt kirjutatud sellises keeles ja stiilis, nagu püütaks kalleid autosid maha müüa umbes kaheteistaastastele kundedele.

Ma täitsa usun, et tänases maailmas ja ka tänases Eestis võib olla paras pihutäis üsna noori internetimiljonäre, aga sama kindel olen selles, et liiga noored ega eriti mitte liiga lollid nad ei ole. Esikaas maksis kindlasti hunniku raha ning kardan, et läks ostjatest mööda. Tegelik ostja tundis, et temaga räägitakse nagu mingi nagamanniga – ja võibolla läks ning ostis mõne teise noobli tranduleti. Nii lihtne ongi hästi sihtida, jõuliselt tulistada, ent ometi mööda lasta.

Samuti võib sõnum sõltuda vormistusest. On hulgaliselt inimesi, kelle jaoks on raamatupoed ja -kogud lootusetult eilane päev, nemad loevad küll ja loevad palju, aga nad loevad võrgus ja nad ei loe üldse tingimata eesti keeles, sest välismaa keel on kergemini kättesaadav ja ega siis inimese aju vastuvõtuvõime suuremaks ole läinud. Niisamuti on inimesi – praegu ja siin veel kindlasti on – kelle eelistus on paberkandja ja p-raamat.

Mina olen mõlema killa esindaja ning usun, et e-koma-p-kombinatsioon on võitja. Loen suurema osa igapäevast ilukirjandust e-raamatutena, aga keskeltläbi ühe asjakese tosinast tahaksin p-raamatuna omaks osta. Ja mõned vanad asjad personaalse faksiimiletrükina iseomaks teha. Veel paari aasta eest nõnda ei saanud. Tänavu suvel aga leppisin end tööle mõnusasse mikrotrükikotta ning avastasin terve hulga häid variante, kuidas viia raamatuid inimesteni seniolematul moel. Olen tänini rõõmus, et näen võimalusi kombineerida kaunil kombel kõike seda, mida tänane tehnoloogia teha laseb. Lugejana olen ma lõpptarbija, kirjanikuna olen väärtusahela alguseotsas – ja ma näen, kuidas sõnumeid edasi anda nõnda, et nad tõepoolest sinna jõuaksid, kuhu ja kellele nad mõeldud on.

Eestikeelses kirjaruumis on ehk üks-kaks raamatut aasta jooksul, mida ostetakse üle kümne tuhande eksemplari. On veel mõned, mis küünivad tuhandest üle, ja siis on terve hulk noid, mis pole grammigi halvemad, ent mille trükiarv jääb pigem sadadesse. Samamoodi on suuremas osas Euroopa riikides. Meil on isegi üsna hästi – suvalist suurepärast luuleraamatut müüakse paarsada tükki ära. Saksamaa või Prantsusmaa turg on mitukümmend korda suurem, aga poeetide tiraažid samasugused kui Eestis.

Olgem uhkem selle üle, mis meil olemas on, ja katsugem siitkohalt ägeduslikult edasi minna. Personaalsete sõnumikkude saatmine isikustatud raamatute kaudu on üks uus põnev võimalus. Olen kindel, et e-raamat ei söö ära p-raamatut ning p-raamatu sõpradel on tänasel päeval hoopis rohkem variante laual, kui paari aasta eest oligi. Mõeldagu, kui uhke oleks kuskil elektrilises lugemiskeskkonnas kohtuda võimsa tekstiga, mida kindlasti ka koduriiulisse tahaks – ja see siis otsekohe iseoma eelistet kujul säherdusena ka ära tellida. Mulle meeldiks. Et lugemiskeskkonnad, raamatumüüjate netipoed, vajaduspõhine trükk, see kõik oleks ühisesse süsteemi ühendet ja meile kõigile kohe võtta. Niimoodi mina kui kirjanik juba kõneleksin Sinu kui lugejaga märksa asisemal moel. Minu sõna jõuaks Sinuni ja Sinu oma minuni. Ajalehe kaudu on ikka tore moosida – ilus laupäev on, mindagu raamatupoodi. Raamatupoes kohtab arukaid inimesi!

Ma tegin nüüd pika jutu sellest, kuidas tuleks iga inimesega eraldi rääkida. Tegin selle ajalehele, mis jõuab kümnete, et mitte öelda sadade tuhandete inimesteni korraga. Ja ega mul olnudki teab mis palju teile kõigile öelda. Kirjutage lahkesti ja küsige otse. Näiteks kms@dipri.ee või karlmartinsinijarv@gmail.com või leidke mind Facebookist üles. Üksühene ja otsene jutt on alati parem. Me veel räägime!

P. S. Postimees on oma vägevast nädalalõpulehest luuletused ära kaotanud. Hm. See uus rubriik on küll hea, aga toome elusa ja ilusa poeesia riigi suurima lehe veergudele tagasi, palun! Palun, nõuan ja tänan juba ette.