Kristi Leppik.

FOTO: .

Naised olid tugevad ja lasid õmblusmasinatel põriseda. Nad naeratasid, kuigi vähem kui kuu aega tagasi said teada, et veel enne aastavahetust jäävad neile praeguse töökoha uksed suletuks. Vähem kui kolm kuud, ja mida hakkavad siis nelikümmend töötuks jäänud naist väikses Võhma linnas tegema.


Kas oleks lahendus teadmatuses õmblejatele ehk see, mida rääkisid kohalikud võhmalased. Nende väitele, et üks Viljandi tekstiilifirma valimatult töötajaid palkab, ei oska reageerida. Valimatult, see tähendas seda, et firma õpetab naised küll nelja katsekuu jooksul õmblejaks, ent on sunnitud seejärel neile nägemist ütlema, sest ei saanud tööga hakkama.

Miks siis mitte kasutada võimalust võtta tööle juba oskuslikke ja kogemustega õmblejaid, kes praegu tööd otsivad. Mõelda kohalike ettepanekule, kui nad soovitasid tellida Võhmasse transport ja hommikul oskuslikud õmblejannad 30 kilomeetri kaugusele Viljandisse tööle sõidutada ning õhtul tagasi. Naised peaksid küll pool tundi varem hommikuti üles ärkama, sest see aeg kuluks sõidule, ent saaksid töötada peaaegu et kodu lähedal.