Rein Lang

FOTO: Jaanus Lensment

Jüri Raidla esitas oma programmi riigireformiks kümne käsuna. Mina katsetaks tosina mõttega, millest pool puudutavad hõimu valitsemist ja pool igapäevast majapidamist, kirjutab poliitik Rein Lang (Reformierakond).

Tellijale

Kuus mõtet valitsemisest

Eksivad need, kes arvavad, et meie valitsemise korraga on midagi põhimõtteliselt viltu. Selle kinnituseks on ka üksteist välistavate muutmisettepanekute hulk. Kui olemasolevat rünnatakse igast ilmakaarest, on tõenäoline, et kehtivaga ongi saavutatud optimaalne tasakaal. Tunnustada tuleb ka valitsuse samme riigiasutuste toimimise optimeerimiseks ja ebamõistlike tegevuste lõpetamiseks. Mõningaid suure kaaluga asju võiks siiski muuta. Alustagem kuuega.

1. Valitsus üritab higimull otsa ees vähendada omavalitsuste arvu, nimetades seda haldusreformiks. Tegelikult ei muutu praeguseks vastu võetud (ja kohtus vaidlustatud) seadusega suurt muud kui ainult kohapealsete liidrite hulk, kellega tegelikku haldusreformi edaspidi ellu hakatakse viima.

Omavalitsuste ja riigi võimujaotuse ja vahekorra peab määrama kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis püsib kaljuna alates 1993. aastast. Aeg see ümber teha on ammu küps. Tuleb endale aru anda, et demokraatias on just ülesannete jaotuse ja võimumehhanismi kokkuleppimine kõige aeganõudvam ja valulisem protsess ning võtab aega vähemalt 3–4 aastat. Seega praegune valitsus linti ei lõika.

Et ärgitada mõtlema, käin siinjuures välja kaks mõtet. Tasuks tõsiselt kaaluda põhi- ja gümnaasiumihariduse süsteemi eest ainuvastutuse panemist keskvõimule, jättes omavalitsuste ainupädevusse alus- ja kus vaja, sellega kaasneva alghariduse korraldamise. Praegune seis, kus riik ja omavalitsused on korraldanud sotsialistliku võistluse, kes jõuab rohkem kulutada, unustades hariduse eesmärgi, ei ole lihtsalt mõistlik.

Teiseks tasuks kiiresti endale selgeks teha Soome nn SOTE-lahendus, millega seal tehti haldusreform ära sisuliselt sotsiaal- ja tervishoiuteenuste optimaalse kättesaadavuse pinnalt. Äkki õnnestub vellede kogemust meilgi kasutada.

2. Ei saa olla tegelikku omavalitsust ilma õiguseta makse koguda. Praegune Kört-Pärtli särk suvaliselt määratud osast riiklikust tulumaksust, populistlik kodualuse maa maksuvabastus ja näärivana tasandusfond ei soosi kuidagi kohapealset vabadust oma asju ise otsustada.

Ettepanek oleks kaotada riiklik üksikisiku tulumaks sootuks ja anda omavalitsustele õigus koguda tulumaksu kogukonna enda otsustatud vajadustele vastavas määras. Sellega kaasneks ka kõikvõimalike mittetöötavate tulumaksusoodustuste ülevaatamine. Ka see võtab vähemalt 3–4 aastat aega ja oleks valuline, kuid vajalik protsess. Koos sellega saaks muuta elukoha tähendust.

Iga Eesti resident peaks kohustuslikult oma vabal valikul olema mõne omavalitsuse liige. Sellega kaasneb õigus valida sealset esinduskogu ja kohustus maksta tulu- ja maamaksu. Just liige, mitte alam. Ehk aitaks liikmesuse mõiste kaasa tõelise kodanikuühiskonna tekkele. Alamatelt on raske tahta initsiatiivi ühiste asjade korraldamiseks, liikmete puhul võiks ühistegevust eeldada.

Eesti kodanikele ja mittekodanikest Eesti residentidele annab Eesti riik juba praegu elektroonilise aadressi, mis võikski olla isiku aadress ja millele avaliku võimu poolt saadetud teated loetakse automaatselt kättetoimetatuks. Kes ei taha seda aadressi suhtlemisel kasutada, võib selle vabalt suunata ükskõik millisele muule suhtluskanalile (e-post, nutiseadmed jms).

Aga ta võib suunata selle ka oma omavalitsuse vastavale ametkonnale, kes toob selle paberil kohale. Pole riigi registri asi jännata inimeste elukoha aadressidega. Oma tegeliku elukoha avaldamine võiks olla vabatahtlik. Küll võiks olla avalik ja 24/7 kättesaadav rahvastikuregister, milles kajastub, millise omavalitsuse liige keegi on ja kui isik soovib, siis ka tema elukoht. Viimane võib, kuid ei pruugi ühtida liikmesusega omavalitsuses.