/nginx/o/2013/10/28/2582296t1hd460.jpg)
Presidendivalimistel on tehtud juba viis viljatut katset, kolm riigikogus ja kaks valimiskogus. Ehkki tunneli lõpus on tänaseks näha valgust, tundub siiski, et praegune olukord ei rahulda kedagi, kirjutab Toomas Jürgenstein (SDE), riigikogu värskeim liige ja pikaaegne õpetaja.
Loomulikult räägitakse vajadusest muuta seadust, kuid peaaegu sama palju on jutuks inimeste ja erakondade võimetusest kokku leppida.
Arvan, et situatsioon, kus olulistel valimistel Eestis koosmeelt ei saavutata, pole siiski päris esmakordne. Tooksin ettevaatliku analoogia presidendivalimiste ja 2007. aasta Tartu ülikooli rektori valimiste vahel. Tookord peeti TÜs valimistel kolm vooru, teise vooru jõudsid akadeemik Ene Ergma ja tänane rektor Volli Kalm ning hääletus jäi viiki. Liisuheitmise tulemusena sai edasi Ene Ergma, kuid ainsa kandidaadina jäi tal kolmandas voorus ikkagi valituks osutumiseks hääli puudu. Vahel on kokkuleppele jõudmine ikka väga raske.
Mulle näib, et kokkuleppimist saab õppida ja õpetada ning see algab noorest east, kodust ja koolist. Seni ilmunud presidendivalimiste vastukajadest puudutas mind päris oluliselt vastse haridusministri Maris Lauri kommentaar presidendivalimistele: «/../ ma arvan, et tänase valimise ebaõnnestumises ei tohi süüdistada üksnes neid kuutkümmet valijat «Estonia» saalis, vaid ebaõnnestumise põhjusi tuleb otsida nii kandidaatidest ja nende meeskondadest, kes ei suutnud lõhesid ületada, kuid eelkõige meist endist, sest me oleme lasknud oma ühiskonna minna seisu, kus me ei suuda üksteist kuulata ning ühisosa otsida.»
Kui ma mõtlen oma kooliajale ja õpetajakarjäärile, siis mulle näib, et õpilaste suunamist ülesannete lahendamiseks koostööd tegema pole koolis kogu aeg soositud. Võin isegi öelda, et tunnetan ebaõnnestunud presidendivalimistega kaudset isiklikku seost. Nimelt olen koolis õpetanud üle kahekümne viie aasta, kuid koostöö vajadust õpilaste vahel olen rõhutanud ja vastavaid metoodikaid rohkem kasutanud ehk viimased kümme-viisteist aastat. Väga paljud valijameestest ongi õppinud koolis, kus konkurentsi ja koostöö puhul oli tasakaal viidud selgelt konkurentsi kasuks. Koolis õpitud hoiakud kinnistuvad sageli hilisemasse ellu ja kindlasti pole keegi nendest päriselt prii.
Ideed koostöö olulisusest pole haridusmaastikul uus. Eesti pedagoogiteaduste klassik Johannes Käis välja toonud vana ja uue kooli kümme käsku. Mõned nendest paaridena välja tuua on väga kõnekad. Näiteks ütleb Käisi järgi vana kooli kuues käsk, püüa olla kõige parem, uues koolis vastavalt, püüa töötada eeskujulikult. Seitsmes käsk vanas koolis ütleb, püüa teistest ette jõuda, kuid uues koolis kõlab sama numbriga käsk, püüa aidata kogu klassi. Käisi ideed juhivadki õpilasi suurema koostöö ja sellest tuleneva sünergia suunas.
Kes tahab teha koostööd peab esmalt koostööpartnereid kuulama. See omakorda loob olukorra, kus kumbki pool probleemi püstituse alguses ei tea, missuguseid meetodeid probleemi lahendamiseks kasutatakse, kes lahendamisel missugust rolli täidab jne. Ka koostöös selguvad silmapaistvaimad, nii nagu noorte nutikust ja teadmisi proovile panevas telesarjas Rakett 69. Mulle näib, et mida enam koolis niisugusele ühistegevusele tähelepanu pööratakse, seda enam kanduvad need hoiakud üle ka ühiskonda.