N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Piret Õunapuu: kuidas eestlased oma muuseumi said

Piret Õunapuu: kuidas eestlased oma muuseumi said
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vanavarakorjajad Saaremaal.
Vanavarakorjajad Saaremaal. Foto: Jaan Kristin, 1911

Eesti Rahva Muuseumi sünnilugu on olnud pikk ja vaevaline. Idee eesti muuseumist sündis ja arenes koos eesti rahva eneseteadvusega. See oli mõtte areng, et eesti kultuur, meie oma rahva looming, see suuline ja esemeline vanavara võiks olla midagi nii väärtuslikku, et seda tasub säilitada ka tulevastele põlvedele, kirjutab ERMi teadur Piret Õunapuu.

Mõtted oma eesti muuseumi asutamise kohta öeldi avalikult välja juba 1860. aastate keskpaigas, ja ometi sai idee teoks alles rohkem kui nelikümmend aastat hiljem. Esimest korda olevat muuseumimõtte avalikult välja öelnud kooliõpetaja Jaan Adamson esimesel laulupeol 1869. Otsest allikat, mis seda tõestaks, aga ei ole. Üldiselt tekitas meie ärksamates meestes muuseumivaimustuse eelkõige Soomes nähtu. Said ju suguvennad soomlased, kelle poole meie esimesed haritlased suure vaimustusega vaatasid, sellega hakkama.

Oskar Kallas oli üks esimestest, kelle vaimustus Soomes nähtud vanavarakogumisest kodumaal üle ei läinud, vaid aina kasvas. Jakob Hurda sünnipäeval 1889. aastal tõstatas ta küsimuse, kas peale suulise vanavara võiks ka esemelist vanavara koguda, kuid see mõte ei leidnud erilist kõlapinda. Ometi võiks arvata, et sellisel sünnipäeval oli just eesti vaimueliit koos.

Jakob Hurt oli ka mees, kes võttis esimest korda tarvitusele termini «vanavara». Algul tähendas see vaimset pärandsuulist vanavara; hiljem, seoses esemete kogumisega, hakati nende tähistamiseks kasutama lisaks väljendit «asjalik» ehk «esemeline vanavara».

Oskar Kallasest kujunes läbiv persoon, kes eesti muuseumi mõtet hoides oli tegev Eesti Rahva Muuseumile eelnenud rahvuslike organisatsioonide (Eesti Üliõpilaste Selts ja Õpetatud Eesti Selts) muuseumide korraldamises ning kellest sai Eesti Rahva Muuseumi asutamise järel esimene juhatuse esimees.

Mis oli see põhjus, et teiste eesti rahvast ühendavate ja kultuurivallas oluliste tegurite kõrval ei tahtnud eesti muuseum vedu võtta? 19. sajandi haritlaskonna püüdlused olid suunatud selgepiirilisemate kultuurivaldkondade poole. Rahvakultuur oma talupoeglikus laadis oli täies elujõus. Paljudes paikades kanti veel rahvarõivaid – kui mitte iga päev, siis vanemad inimesed käisid nendega kirikus ikka. Suur osa eesti rahvast elaski nagu muuseumis.

Tegelikult meenutas see ju vana aega, millest püüti lahti saada; parema ja kultuursema tuleviku nimel saadeti poegi linna kooli. Kõik oli veel ehe ja igapäevane ning polnud niisugust tunnet, et neil argistel asjadel mingi väärtus võiks olla. Aeg ei olnud veel küps. Küll aga suutis Jakob Hurt  suunata sajad inimesed koguma rahvaluulet, meie suulise vanavara tähtsus oli selge ja rahvaluulekogu tänu Hurda väsimatule tööle enneolematu.

20. sajandi alguses toimusid suured muutused. Kui muuseum oli varem olnud enamikule rahvast suhteliselt võõras mõiste, siis nüüd, maailma avardudes, sai see tuntuks paljudele. Eesti kultuurielu jõudis kärmesti täisikka. Kiirelt toimisid nii poliitilised kui ka kultuurilised sündmused, mis muutsid igaveseks paljusid seniseid arusaamu. Sellises pinnases kasvas soodsalt muuseumimõte, mille ideoloogiaks oli leida oma minevikust midagi, mille üle uhke olla, juurte otsimine ja soov tõestada kogu maailmale, et ka eestlased on kultuurrahvas.

Eesti muuseumi asutamise otsene ajend oli Jakob Hurda surm 1906. aasta viimasel päeval. See kurb sündmus koondas tolle aja ärksamad mehed ühise idee nimel. Hurt oli suutnud rahvaluule kogumisele innustada ligi 1400 kaastöölist, tema kogud sisaldasid rohkem kui 261 000 üksust rahvaluulet kõigis žanrites.

Sellise mehe lahkumine kohustas ja pani vastutuse elavatele. Jakob Hurda matusepäeval, 4. jaanuaril 1907 kell seitse õhtul kogunes Vanemuise väikesesse saali eesti vaimueliit. Koosolekut juhatanud Jaan Tõnissoni sõnul tekkinud tal matuserongis mõte Hurda mälestust jäädavamalt austada ja seetõttu kutsus ta kokku need, keda õnnestus kätte saada. Toimus sisutihe arutelu, leidmaks võimalusi nii Hurda senist tööd jätkata kui ka kogutut talletada.

Uue muuseumi sünnisõnad lausus Villem Reiman: «Dr. Hurt elas Eesti rahva ärkamise ajal, sääl kogus tema jõudu ja temal o l i jõudu; kuigi meil praegu kedagi ü k s i k u t  inimest ei ole, kellel seesama jõud oleks kui Hurtil, siisgi võib kahtlemata hulk väikseid jõudusid palju kasulikku tööd ära teha. Hurt on k ü l v i tööd teinud, nüüd võib juba Hurti külvist l õ i k u s t saada. Hurti  suur vanavara kogu ei tohiks mitte mõne üksiku ehk mõne asutuse kätte minna, kel veel teisi ülesandeid on, siin on i s e ä r a l i s t organisatsiooni tarvis. Hurti töödele tuleks kogumise ja asumise paik iseäralise H u r t i museumi kujul elusse kutsuda. (Koosolek arupidamiseks kuidas Dr. Hurti töösid jätkata ja rahvale kättesaadavaks teha» – Postimees nr 8, 11. jaanuar 1907.)

Põhilise töö uue muuseumi põhikirja koostamisel tegi Oskar Kallas koos Jaan Tõnissoni ja Villem Reimaniga. Seni vaid üksikute inimeste südameasjast, eesti muuseumist, pidi saama kogu rahva muuseum. Muuseum asutati küll eelkõige Hurda kogude hoiupaigaks, aga juba algusest peale oli see nagu ettekääne eesti muuseumi loomiseks.

Koosolekul oli küll otsustatud «Hurti museum» asutada, kuid peagi sai vastavalt kavandatava töö hulgale valitud laiemini – Eesti Rahva Muuseum (ERM). Tolleaegses keelepruugis pidi see tähendama eesti rahvusmuuseumi. Rahvusliku idee seisukohalt olnuks vaevalt võimalik leida muuseumile paremat nime. Eesti Rahva Muuseum mõjus algusest peale suurepäraselt tänu sõnale «eesti». Eriti tugeva kõlajõu sai see koos rahvaga – iga eestlane võis ennast tunda kas osalise, osaniku või omanikuna. «Rahval» on eesti keeles nii palju tähendusvarjundeid, et igaüks võis seda mõista endale sobivalt.

Tulevase muuseumi tegevussuunad sätestas põhikiri järgmiselt: «Museumis leiavad kõigepäält aset Jakob Hurti teaduslikud kogud ja kõik, mis tema mälestusega ühenduses on. Rahva Museumisse kogutakse kõiksugused rahvateaduslised sõnalised ja asjalised mälestused: rahvaluule, kohanimed, keeleteaduslised ained, rahva muusika, rahva laulud, rahva kunstitooted, trükitöösid ja käsikirjalisi aineid  Eesti rahva edenemiskäigu kohta endisest ja käesolevast ajast. Ühisus asutab täieliku raamatukogu. Ühisus paneb koosolekuid, läbirääkimisi, ettelugemisi, kursusi, näitusi ja õpetlikka teekodasid toime ja määrab abirahasid ja aupalkasid rahvateaduslikeks otstarveteks. Ühisus edendab kõiksugu oma tegevuspõldu puutuvat kirjandust.»

Nagu näha, oli plaani võetud tegemist tõelise rahvusmuuseumi jagu. Tegelikult ei piisanud eesmärkide elluviimiseks ei majanduslikest ressursidest ega inimestest.

Loodud muuseum oli alguses nigelas seisus, sest tegelikult puudusid nii ruumid, kus tegutseda ja kuhu hakata vanavara koguma, kui ka inimene, kes kas või osalise koormusega saaks ennast muuseumile pühendada. Seevastu oli palju tahtmist ja indu asjaga tegeleda ja esimese aasta jooksul kujunesid välja nii konkreetsed töösuunad kui ka kindlad inimesed, kes olid muuseumi oma südameasjaks võtnud. Algse põhituumiku moodustasid Oskar Kallas, Kristjan Raud ja Karl Eduard Sööt.

Muuseumi tegemistes võib eristada kahte suunda. Esiteks töö muuseumi sees, mis tähendas kogude komplekteerimist ning korraldamist. Eelkõige olid need korjamistoimkonna tegemised ning tähendasid vanavara kogumise retkede korraldamist. Teisest küljest kuulus sama suuna alla ka muuseumile peavarju otsimine ehk nn korteriküsimus, millega asus tegelema korteritoimkond. Kusagile pidi ju paigutama kogutavad esemed, kusagil pidi muuseumil kodu olema.

Teiseks suunaks võib nimetada muuseumist väljapoole suunatud tööd. See hõlmas muuseumi tutvustamist, eesti rahva teavitamist, et on olemas oma muuseum. Hoogne tutvustamistöö haaras kaasa palju inimesi, eelkõige aktiivset noorsugu. Hakati korraldama kogutud esemetest väljanäitusi, pidusid muuseumi heaks, peeti kohutuskõnesid jne. Eri aegadel oli üks või teine suund rohkem päevakorral, kuid nad eksisteerisid alati koos, teineteist toetades.

Kogud on muuseumi alus – seepärast võeti juba esimesel juhatuse koosolekul vastu otsus asutada korjamistoimkond, kelle ülesandeks sai juhtida korjamistööd ning seada kokku ja avaldada programm, mida kõigepealt korjata ja muuseumile koguda tahetakse.

Esimese suve suuremaks tööks kujuneski vanavara korjamise organiseerimine Kristjan Raua juhtimisel. Tal oli juba olemas kogemus Õpetatud Eesti Seltsile vanavara kogumise põhjal. Muuseumi sihtide tutvustamiseks avaldas ta Postimehe esilehel pikema programmilise artikli, kus oli täpselt kirjas, millised esemed muuseumi huvitavad.

Arvestades sellega, et tegemist oli esimese just Eesti Rahva Muuseumile mõeldud kogumispoliitikaga, on esemed süstematiseeritud väga loogiliselt ja see süsteem kehtib laias laastus tänase päevani: «Muuseum kogub teiste hulgas ka uuemaid ja kõige lihtsamaid asju, sest ka need kõnelevad kaasa ja täiendavad kogu. Muuseum seisab sellel seisukohal, et ainult võimalikult täieline kõikkogu ümmargust mineviku pilti pakkuda võib. Siiski paneb muuseum päärõhku selle pääle, et korjatavad asjad suuremalt jaolt tõesti vanemad ennemuistsed oleksivad, et nad tõesti tüüpilised, iseloomulikud oleksid.»

Esimestena läksid Eesti Rahva Muuseumile vanavara korjama kunstnik Nikolai Triik ja üliõpilane Eduard Pedak 1909. aasta suvel. August Kitzberg andis esimestele varakogujatele kaasa oma allkirjaga tunnistused ja kassapidaja Reinhold Põld 100 rubla raha. Kogujad saatis teele ja andis juhised kaasa Kristjan Raud. Nii sõitsidki hilisema aruande põhjal esimesed Eesti Rahva Muuseumi varakogujad 22. juunil aurulaevaga Hansa mööda Emajõge alla.

Ruumiküsimus oli päevakorral muuseumi asutamisest alates, sest tuli leida peavari nii kogutavale vanavarale kui ka päranduseks saadud Hurda kogudele. Kogutud esemed tulid kuhugi paigutada. Esialgu olid nad aga paigutatud Kristjan Raua ateljeesse, Karl Eduard Söödi raamatupoe lattu ja Oskar Kallase koju voodi alla. Esimese aasta jooksul kasvasid kogud niipalju, et Jaan Tõnissoni läbirääkimiste tulemusena saadi paar tuba 1906. aastal Armas Lindgreni projekti järgi valminud Vanemuise teatrimaja kolmandal korrusel. Need ruumid otsustati 1911. aasta sügisest ka rahvale avada.

Selline oli Eesti Rahva Muuseumi algus. Tänapäevaks on muuseum saanud endale ühe uhkeima muuseumihoone Euroopas, millisest Oskar Kallas ega Kristjan Raud poleks osanud unistadagi.

Märksõnad
Tagasi üles