Piret Õunapuu: kuidas eestlased oma muuseumi said

Vanavarakorjajad Saaremaal. Foto: Jaan Kristin, 1911

Eesti Rahva Muuseumi sünnilugu on olnud pikk ja vaevaline. Idee eesti muuseumist sündis ja arenes koos eesti rahva eneseteadvusega. See oli mõtte areng, et eesti kultuur, meie oma rahva looming, see suuline ja esemeline vanavara võiks olla midagi nii väärtuslikku, et seda tasub säilitada ka tulevastele põlvedele, kirjutab ERMi teadur Piret Õunapuu.

Mõtted oma eesti muuseumi asutamise kohta öeldi avalikult välja juba 1860. aastate keskpaigas, ja ometi sai idee teoks alles rohkem kui nelikümmend aastat hiljem. Esimest korda olevat muuseumimõtte avalikult välja öelnud kooliõpetaja Jaan Adamson esimesel laulupeol 1869. Otsest allikat, mis seda tõestaks, aga ei ole. Üldiselt tekitas meie ärksamates meestes muuseumivaimustuse eelkõige Soomes nähtu. Said ju suguvennad soomlased, kelle poole meie esimesed haritlased suure vaimustusega vaatasid, sellega hakkama.

Oskar Kallas oli üks esimestest, kelle vaimustus Soomes nähtud vanavarakogumisest kodumaal üle ei läinud, vaid aina kasvas. Jakob Hurda sünnipäeval 1889. aastal tõstatas ta küsimuse, kas peale suulise vanavara võiks ka esemelist vanavara koguda, kuid see mõte ei leidnud erilist kõlapinda. Ometi võiks arvata, et sellisel sünnipäeval oli just eesti vaimueliit koos.