Liisi Uder toob 27. septembri Postimehe arvamusartiklis me ette pensioni paradoksid ja pensioni kui maailmavaatelise küsimuse. Tõepoolest, millena seda nähakse, kas pigem vaesteabina, sissetulekute kindlustusena vanaduspäeviks või puhkusena? Uder jõuab tõdemuseni, et pension on siiski riigiabi, millele meil on põhiseaduslik õigus.
Õigus õiguseks, aga praeguse mudeli järgi pensioni kogujad on pensionäridena needsamad, kes nad on praegu: vaesed on suhteliselt vaesed, rikkad on päris kobeda sissetulekuga. Palgalõhestunud ühiskonna liikmetena vaatab seal tulevikus meile vastu ka pensionilõhe, tahame seda või mitte. Selle sõnumi võib tulevikust «ära tuua» igaüks, kes natukene arvutada oskab.
Muidugi võib mõtestada nii, et kelle elatustase on praegu madal, ei näe pensioni kui võimalust minna lõpuks ihaldatud puhkusereisile, kuigi mäletame vist kõik viieteistkümne aasta tagust reklaami, kus tuntud suusataja kelgib: «Nüüd olen pensionil.» Lääne heaoluühiskonna märgid tänavapildis ehk ristluslaevaga rändlevad pensionärid on meie tuleviku tegelikkus täpselt selle võrra, kui palju on rikkaid reisihimulisi olevikus. Mõistliku ja ettevaatava inimese tulevik pensionärina on ilmselt seal kusagil vahepeal – teatud sissetulekute tase on kindlustatud.
Kas aga pension peab üldse olema «nagu» see või «nagu» teine? Kas see ei võiks olla lihtsalt pension? Täiesti eraldi kategooria, see ei olegi ju palk, puhkuseraha või abiraha. Ja selle saaja on pensionär, ilma mingi märgistuseta.
Metsikutel üheksakümnendatel, värskelt vabasse turumajandusse sisenenud ühiskonnas, kui kõike taheti tõlgitseda kliendi-teenindaja suhtena, tuli ka ühel hetkel ette tõrge – näiteks õpetaja ja õpilase suhe ei ole teenindaja ja kliendi suhe, samuti ei ole arst kellegi teenindaja, vaid arst, eraldi kategooria. Niisama lihtsalt ei ole ka kõik, mis vahetab omanikku, toode, nagu meile on püütud selgeks teha. Kui püüda kõike ühe mõistega seletada, kipub elu oma värvilisuses ära kaduma.
Teisalt, ega kategooriad ei ole ka kivisse raiutud. Muutuvas maailmas muutub ka töö kui selline – järjest rohkem tööd on kolinud internetti, seda saab juba tänapäeval teha kodust lahkumata, saati siis tulevikus. Mina tahaks küll selline olla – töötav ja pensioni saav, vahepeal ka puhkav vanainimene. Muidugi, pensionikogumise strateegia tuleb igaühel teha ammu enne, kui pensioniiga ligi hiilib.
Olen sellest põlvkonnast, kes pidi aastaid tagasi kohustuslikus korras «millegagi ära liituma». Hiljuti tuli enda valikule uuesti otsa vaadata: olin valinud järgmise vanuserühma ehk minu jaoks isegi praegu konservatiivse strateegia. Kuidas see valik mu pensioni suurust mõjutab, on üks suur oletus – on ju vahepeal olnud majandus kriisis ja tormakama kogumisstrateegiaga oleksin ehk endale hoopis näppu lõiganud. Selge on aga see, et rohkem kui kunagi varem on tulevik ehk pension igaühe enda käes, nimetagu siis oma pensionipõlve puhkuseks, abirahast elamiseks või kindlustusraha väljavõtmiseks.