/nginx/o/2016/05/06/5347371t1haf57.jpg)
Uudistehimulistel inimestel praegu juba igav ei ole. Iga päev saab nalja juba Mart Juure kaasabita, kuigi vahest tuleb nentida kadunud Baskint tsiteerides: «Mehed, see pole ju enam mingi komöödia, vaat kus Arkadi Raikin suutis teha head estraadi.», kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Suurlavastus «Eestile parim president» sai võrdlemisi üllatava lõpu, lavastajate grupil sai kulminatsioon paraku valesti ajastatud, sest osa näitlejad hakkas mässama ja õnnetu purakas tuli Estonia kontserdisaalis teise vooru lõpus ära, järelmäng paelub juba vähemat osa publikust.
Lihtsama maitsega publikule pakkus närvikõdi lapsemeelne tragikomöödia «Tarankovi tapmine», kuid vaatus «Eesti allilm otsib uut liidrit» kipub venima, süžee nõrkuseks tuleb pidada seda, et jälgijad ei saa õigupoolest aru, millega see pätikari õigupoolest tegeleb ja põnevustükki võetakse igava palaganina.
Samas on jooksmas üsnagi põnev poliitseriaal «Savisaare tagandamine 2. Keskerakond lõheneb». Selle vaatemängu plussiks on head peaosatäitjad, eriti tõstaksin esile ka lavastuses «Eestile parim president» suurepärase rolli teinud Mailis Repsi.
/nginx/o/2016/09/22/5872319t1h902e.jpg)
Eesti Päevalehele antud suurepärane intervjuu pakkus nauditavat lugemist ka neile, kes igapäevaselt poliituudiste näljas ei vaevle.
Suurepärane kokkuvõte Repsilt Keskerakonnas toimuvast: «Edgari ümber on jäänud mõned üksikud fännid. Edgari kui pühaku ümber on jäänud mingi seltskond ja see pühaku maine tulebki talle jätta. Oli kunagi legendaarne Edgar Savisaar, lõi Keskerakonna, tõi õnne teatud inimeste õuele. Nüüd valitakse kongressil uus esimees, aga Edgar kui mineviku pühak, las ta siis olla. Jätame selle võimaluse, et keegi viib talle küünla ja täiesti ilma igasuguse irooniata, las seal Hundisilmal käiakse palverännakutel, kui inimestel on seda tõesti vaja.» Aplaus. Kuid oodakem, eesriie pole veel langenud.
/nginx/o/2016/03/31/5212735t1h64a9.jpg)
Kahjuks on teiste tugevate osatäitmiste varju jäänud eakama naispubliku lemmik, legendaarne korrespondent, kelle sära on täies õides ka 70. aastaselt. Heimar Lenk avas ennast rokkivas juubeliintervjuus väljaandele LP. Kui veetlev naisajakirjanik keeldus šampanjast, lahendas Heimar probleemi elegantselt sellega, et pakkus vermutikokteili.
Kui uus osatäitja Keskerakonna peasekretäri rollis Jaak Aab hakkas Keskerakonna kontoris tuuseldama ja erakonna maja hindamisakti otsima, lausus ärritunud Lenk silmapaistva repliigi: «Äärmine seatemp on tulla oma koduparteid niimoodi rüüstama.» Soovitan soojalt peaosatäitjat Edgar Savisaart pühakuks pidava Lengi tegemisi jälgida, paljude huviliste õnneks astub ta üles Tallinna Televisioonis, kus on samuti võrratu trupp: Urmi Reinde, Mart Ummelas ja Peeter Ernits naerutavad televaatajaid visa järjekindlusega.
Veel tõstaksin kõrvalosatäitjatest esile elegantset kaunitari Kadri Simsonit, kelle kohta Savisaar järjekindlalt «see Simpson» ütleb. «See Simpson» on lausa kaamera ette sündinud, sorava ja konkreetse jutuga, mõjub oma lihvitud naiselikule ja loomulikule ilule vaatamata targa ja otsusekindla, kohati liialt rangevõitu daamiga.
/nginx/o/2016/08/25/5760885t1hf6b4.jpg)
Eraldi käsitlust väärib muidugi Jaanus Karilaid, kes tuli pildile kui vähetuntud poliitik Haapsalust, kuid oma tipphetkedel suutis ta ühel päeval anda kümneid usutlusi ja suutis üllatusi pakkuda iga veerand tunni järel. «Helistage Karilaiule,» hõikasid toimetajad reporteritele kümnetes toimetustes, kuid episood garantiikirjadega algas. Kannatamatutele vaatajatel näib see küll tähtsusetu pisiasjana Suure Savisaare tagandamise kõrval, kuid see on hea, et põhiliini kõrval on kõrvalniite, mis hargnevad omasoodu. See tähendab, et millelegi on ikka kaasa elada.
/nginx/o/2016/09/25/5883487t1h6e2b.jpg)
Eks näis, kas Oudekki Loone suudab veel üllatada, kuid tagantjärele tuleb tedagi tänada üsnagi hea ülesastumise eest. Kahjuks ei saanud näha siiraid kurbusepisaraid, see oleks teda fännidele teinud sama südamelähedaseks kui kunagi ammu üksmeelses Keskerakonnas tegutsenud Sven Mikser telekaamera ees kogemata ei suutnud naeru tagasi hoida. Kahju, et Mikser nüüd sotsiaaldemokraatide ridades mängib. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et sotsiaaldemokraatide pakutav vaatemäng on kohati viletsamgi kui mittemidagijuhtumisseriaalis «Õnne 13». Sotsid ei üllata enam sellegagi et mõtlevad pidevalt ringi.
Ent nüüd raskesti tapetava ninasarviku, haavatud Savisaare juurde. Savisaart tuleb kiita juba osatäitmiste eest Rahvarinde päevilt. Ta on otsekui osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, kurja kavatseb, kuid korda saadab head. Seda vaatemängulisuse osas. Prokuratuur leiab, et ta on riigile olulist kahju tekitanud, kuid Tallinna vaatajad rõõmustavad tasuta ühistranspordi ja munitsipaalmajade üle. Tuleb varuda kannatust, millal algab kohtuprotsess Savisaare üle, ilmselt kulgeb see eepiliselt, ootamatuid süžeepöördeid pole oodata, kuid kahtlemata oleme kõik põnevil, et kas pannakse ikka vangi või pääseb vana mees sellest saagast hoopis õigeksmõistva otsusega.
Tunduvalt rutem saab näha põnevust tegevusliinil, milles on murrangut oodata läheneval Keskerakonna kongressil. Praegu viitab kõik sellele, et Savisaar ja tema truud jüngrid on lahingut kaotamas, kuid lahtine on, kes võidab sõja. Vähemaks jääb isandal neid alamaid, kes talle truuks jäävad rasketel aegadel, Karilaidki on reeturite poole üle jooksnud, alati sõnakuulelik paipoiss Jüri Ratas võib esimehe koha üle võtta, kuigi sellesse rolli sobib nähtavasti «see Simpson» paremini.
/nginx/o/2016/08/10/5706317t1h1e2c.jpg)
Kõrvalepõikena märgiksin, et Estonias valimiskogu ajal juhtusin nägema, kuidas Ratas läks suure seinapeegli juurde, seisis sellele väga-väga lähedale ja naeratas endale ning jäi end viivuks imetlema. Nendele, kes märkasid, pakkus see omapärase kogemuse ja pani mõtlema, miks me ise peegli ees nii õnnelikud ei ole. Kahju, et kaameratel jäi see kordumatu kohtumine Ratas ja peegel jäädvustamata.
Veel pisut kannatust ja saame näha, kas Savisaar kukutatakse ning kas fööniksina tõuseb ta tuhast, ta alamad järgnevad talle ja moodustub uus erakond, kes kavatseb head, kuid mida see võiks korda saata on raskesti ennustatav ka kõige vilunumatel valveanalüütikutel. Igal juhul saab vaid soovida, et Keskerakond pakuks meile põnevat vaatemängu veel aastateks. Kui seal kired vaibuvad on oodata, et vahepeal podisenud Reformierakond pakub poliitikahuvilistele vapustavaid elamusi, võidurõõmu ja kaotuskibedust.