/nginx/o/2016/09/27/5891379t1hd44a.jpg)
Kas rahvale või riigikogule on vaja presidenti? Valimiskord ja toimunu räägiksid justkui riigikogu kasuks, eriti viimase hetke «konsensuse leidmine» vanematekogus – kuid viimased viis kuud näitasid, et Toompeal mõistetakse presidendi ja rahva sideme olulisust, kirjutab kodanikuaktivist ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Siim Tuisk.
Presidendi rolli juures ei ole põhiküsimus võimupiirides, vaid vabatahtlikus austuses. Mõelgem vanale professorile, kes ei saa noort üliõpilast käskida, küll aga mõjutada, kui viimane teda austab ja usaldab.
Kersti Kaljulaiul ei ole seda austust ega usaldust. Ka päris mitmel senisel kandidaadil ei olnud, kuid nad tegid omalt poolt kõik, et see välja teenida. Kersti saaks selle ametiga kaasa avansiks, nagu Obama Nobeli preemia. Ja mul on kahjuks tunne, et sarnaselt läheb ka temaga, rahva ootused on presidendivalimiste käigus nõnda kõrgele tõstetud, et juriidiliselt korrektse kokkuleppega riigikogus võetakse tal võimalus nendele ootustele vastata ja tegelikult rahva austust saavutada.
Riigipea valimise protseduur ütleb, et rahvas ei saa presidenti valida. Pettumus väljavalitus tõstab märgatavalt nende hulka, kes tahaksid ametit ära kaotada või otsustamise rahva kätte anda. Teatud mõttes isegi õigustatult, sest valijameestelt valikut ju ei tulnud ja riigikogulased suutsid hakkama saada vaid asendaja leidmisega. Valimiskorra muutmine aga ei tähenda, et me kindlasti saame parema tulemuse. Pettunud võivad olla aga ka need, kes oleks võinud Kersti Kaljulaidu toetada, sest ka neilt võetakse valik – jõuga armastust ei saa.
Kui teisi kandidaate ei tule, või Kaljulaid saab järgnevatel päevadel 68 riigikogulase toetuse, siis rahva ootuste juhtimine jääb ikkagi väga oluliseks.
Mis oleks lahendus? Praegusel hetkel päästaks teatud määral mõne teise kandidaadi välja käimine, kellel juba oleks austus, a la David Vseviov või Ülle Madise. Tõsiselt rääkides aga häid lahendusi ei ole. Mitte ükski neist, kes on pidevalt pildis olnud ja võimeline, ei taha. Kas sisemiste eetikareeglite tõttu või siis ei taheta võtta sellist koormat enda kaela.
Kui teisi kandidaate ei tule, või Kaljulaid saab järgnevatel päevadel 68 riigikogulase toetuse, siis rahva ootuste juhtimine jääb ikkagi väga oluliseks. Oluline osa on sellest presidendikandidaadil endal, aga ka parteidel, kes peavad selgelt välja ütlema, et nad on süüdi kujunenud probleemis ja vastavaid järeldusi tegema. Lisaks on vajalik väga selgelt läbimõeldud kampaania, mis annaks kodanikel võimaluse presidendiga isiklikke sidemeid luua, ning vajalikke küsimusi esitada. Välisvisiitide asemel oleks mõistlikum algul kõigi Eesti linnade ja maakondade tuur ning tihe koostöö meediaga.
Lõpetuseks, kui peaks selguma, et teda ei võeta tegelikult omaks, siis loodan, et Kaljulaiul on piisavalt autunnet, et mitte jääda ootama «me ei usu Kerstit» kampaaniat või püüda jõuga end kehtestada, vaid astuda ise auväärsest ametist tagasi. Ta on siiski tulnud olukorda päästma, mitte hullemaks tegema. Eesti sajanda aastapäeva pidustustel peaks me olema omade üle uhked, mitte häbenema tehtud valikuid.