Edward Lucas

FOTO: Mihkel Maripuu

On aeg teha kokkuvõtteid Obama valitsuse Euroopa-poliitikast, või poliitikatest, sest neid on mitu, kirjutab BNSi kolumnis briti ajakirjanik Edward Lucas.

Suurim ebaõnnestuja on välisministeerium. John Kerry on olnud viimaste aastakümnete ebaõnnestunuim inimene selle ametkonna eesotsas. Tema jõupingutused sõlmida Süüria küsimuses Venemaaga kokkulepe annavad tunnistust erakordsest (ja ilmselgelt põhjendamatust) usust enda isiklikku võimesse leida diplomaatilist lahendust ilma musklita, mis annaks tema läbirääkimispositsioonile tõsiseltvõetavuse.

Härra Kerry ei ole näidanud üles suurt huvi välisministeeriumi juhtimise vastu. Tema ametnikud, kellest paljud on võimekad, töökad ja läbinägelikud – on ilmselt tänulikud. Samas ei saa isegi kõige võimekamad bürokraadid tugeva poliitilise juhtimise puudumisel kuigi palju ära teha.

Nõrk või realistlik?

Obama valitsus ei pea end nõrgaks, vaid jõhkralt realistlikuks ja selgelt mõtlevaks. Kui rahvuslikud huvid pole kaalul, on targem eemale hoida. Afganistan ja Iraak (ning Liibüa) on näited sellest, mis juhtub, kui sekkuda ilma saavutatava eesmärgi või korraliku plaanita Süürlased, andke andeks.

Selline lähenemine ei ole oma olemuselt rumal, aga seda võib valesti tõlgendada. Kui Kreml vaatab Ühendriike, ei näe ta mittevajalikke kaklusi vältivat külmalt kalkuleerivat juhtkonda. Ta näeb tagasi tõmbuvat riiki, mis näib ara ja abituna.

USA valitsus reageeris kogelevalt riigipöördele Türgis ning on jäänud kõrvaltvaatajaks populistlike meeleolude tõusu suhtes Poolas ja Ungaris. Administratsioon oleks võinud öelda järsult, et vandenõuteooriad 2010. aasta Smolenski lennukatastroofi kohta on absurdsed. See oleks olnud Poola valitsejatele tervislik sõnum.

Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) lepet ähvardav läbikukkumine on järjekordne tagasilöök. TTIP-i mahamüümine oleks olnud raske igasugustes oludes, ent salastatuse ja passiivsuse kombinatsioon on aidanud kaubandust sarjavatel ja paranoilistel kriitikutel Saksamaal ja mujal tunduvalt lihtsamini debatti domineerida.

USA mõjuvõimu muutumine

Julgeoleku vallas on seis pisut parem. USA on halvasti kavandatud niinimetatud taaskäivitamise, mis võis olla küll väärt risk, ent oli sellele vaatamata nurjumine, järel olnud sanktsioonide asjus kindlameelne (kongressi soov minna kaugemale tuleb kasuks). Valitsus kulutab eesliiniriikide kaitseks arvestatavat raha ning investeerib parematesse luure- ja uutesse infosõjavõimekustesse.

Tänu Obama valitsusele on NATO-l olemas tegelikud plaanid oma liitlaste kaitsmiseks. Tänavune Varssavi tippkohtumine oli tähelepanuväärselt edukas. Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola saadetakse järgmisel aastal päästikuna toimivad liitlasüksused. See ei muuda neid sõjaliselt kaitstavaks (seda ei teeks isegi uus Maginot' liin), aga vähendab Vene üllatusrünnaku ja sündinud fakti (fait accompli) loomise ohtu.

Üldtulemus on siiski pettumust valmistav – eriti arvestades Venemaa käimasolevaid jultunud rünnakuid USA institutsioonidele ja poliitilistele protsessidele. Need lähevad tunduvalt kaugemale normaalsest spionaažist: need on jultunud katse mõjutada presidendivalimiste tulemust.

Asi ei puuduta ainult jubedaid Kremli semusid Trumpi leeris. Häkkimiste ja lekitamiste kampaania on suunatud Hillary Clintoni šansside kahandamisele ning avalikkuse usalduse õõnestamisele kogu poliitilise süsteemi vastu. Välispoliitika peaeesmärk on tagada oma riigi turvalisus. Selle mõõdupuu järgi paistab, et Obama valitsus on läbi kukkunud.

Süngeima tõlgenduse järgi oleme lähenemas Pax Americana lõpule (ukrainlased ja teised võivad väita, et see lõppes juba mõnda aega tagasi). Ühendriigid näivad pärast 60 aasta pikkust vaieldamatut juhtrolli vaba maailma eesotsas üha vähem valmis kasutama oma mõjuvõimu enda või oma liitlaste huvides. Sõnumina, mida saata, on see üdini ohtlik.