Roy Strider ja Kristiina Ojuland Brüsselis avalikul kuulamisel Tiibeti olukorra üle.

FOTO: Erakogu

Kolumnist ja Tiibeti õiguste eest võitleja Roy Strider leiab, et Tema Pühadus dalai laama tuleb Eestis kõige kõrgemal tasemel ja tingimusteta vastu võtta.

Veel paarkümmend aastat tagasi oleks Tiibeti küsimust toetav Eesti poliitiline retoorika tundunud isegi meie lähinaabritele liialt jabur, et seda üldse tõsiselt võtta. Täna on jahmatav, et sellist retoorikat ei eksisteeri.

Loomulikult on Andrus Ansipi, peaministri ülesannetes Eesti Vabariigi kodaniku avaldus Tema Pühadusega kohtumise vältimisest paljudele solvav.

Muidugi on põhjust ehmumiseks: millises Eestis me siiski täna elame, kelle Eesti see on? Kaldun arvama, et rahvaküsitluse korraldamise puhul nõuaks enamik Eesti elanikest tiibetlaste juhi tingimusteta vastuvõtmist nii peaministri kui presidendi poolt. Rahvaküsitlust sel teemal ei korraldata, allkirju hakatakse aga kindlasti koguma.

Eestil rahvusvaheline võlg

Eile nägime esimest rahvusvahelist reaktsiooni The Economisti kolumnisti ja pikaaegse Eesti toetaja Edward Lucase sulest. Suuresti tänu Lucase lobbytööle valis sama mõjukas ajakiri meie väikeriigi Aasta Riigiks. Asjata? Eestilt oodatakse Tiibeti probleemiga tegelemist, see on meie tänuvõlg maailmale. Ja Hiina veriste jüäänide ootus ei jõua piisavalt paljudele kohale sellisel kaalukeelel nagu Tiibeti hävitamine versus hüpoteetiline kaubasadam.

Mina ei usu, et kõik inimesed arveldavad tänapäeval ainult rahas. Sellises maailmas ei sooviks keegi elada. Ka ei usu ma, et inimõigusi kui selliseid ei ole tegelikult olemas. Ma oletan, et meie poliitikud lihtsalt ei tea, kus asub Drapchi vangla, nad lihtsalt ei usu, et kusagil lükatakse sellesama dalai-laama nime nimetamise eest noortele nunnadele elektrinuiad tuppe, pärakusse, suhu ning kasvõi südamessegi kui see võimalik peaks olema. Võibolla ei tea nad üleüldse Tiibeti probleemist midagi. Muidu, andke andeks, ei saaks sääraseid avaldusi lihtsalt teha. Minu koduriigi peaminister ei saa olla pelk arvutusmasin.

Käisin mõned kuud tagasi Indias Tiibeti Rahvusvaheliste Toetusrühmade 6. konverentsil.

Kas mäletate ETVs ühel õhtul jooksnud filmi Päike pilvede taga (The Sun Behind The Clouds: Tibet's Struggle For Freedom)? Ehk meenub ka filmi kangelane, noor Tiibeti pagulane, kirjanik ja aktivist, punase pearätiku ja mustaraamiliste prillidega Tenzin? Tenzin tuli konverentsil minu juurde, kallistas ja seletas, et Students for Free Tibet liikumisel õnnestus hankida film Laulev Revolutsioon, DVD-plaadil.

Ta rääkis õhinal, et nad tegid sellest filmist 2000 piraatkoopiat ja saatsid need eludega riskides okupeeritud kodu-Tiibetisse. Et edastada eeskuju, nende imetluse objektiks oleva riigi vabadusvõitluse essentsi.

Mõned nädalad tagasi kohtusin Londonis Tema Pühaduse eriesindajaga, kes valmistab kõnealust augustikuu visiiti ette. Thubten Samdup vaatas lootusrikkalt tulevikku ja kõneles, et Eestis on Islandi väljak, välisministeeriumi ees.

«Kas kujutate ette, Islandi väljak?» See tähendab, et Eesti pole unustanud, tugevast Euroopa Liidu ja NATO liikmest, euroläikelisest Eestist on kindlasti oodata tuge. Mul oli juba siis nii häbi, et sõnad jäid kurku kinni. Ansipi avaldust siis veel ei olnud.

Tõde on see, et jah, Edward Lucas ja teised, me olemegi kahepalgelised argpüksid siin aatelises, edukas, isamaalises ja õiglases Eestis, kus lubatakse süüa kartulikoori vabaduse nimel aga meie Tartu Ülikooli audoktorit, Nobeli rahupreemia laureaati ja maailma rahusümbolit väärikalt vastu võtta ei... juleta.

Ühe Tiibeti poliitika

Eelmise aasta mais toimus Euroopa Parlamendis avalik kuulamine teemal Tiibeti olukord peale Pekingi olümpiamänge. Selle ürituse korraldasid eestlased. Tean hästi seal toimunut, kuna olin tookordse avaliku kuulamise peapanelist, lisaks rääkisid Tiibeti vabaduse eest ja nimel Kristiina Ojuland, Raül Romeva i Rueda, Silver Meikar ning hiljem päädis too algatus mitmete mõjukate Euroopa Parlamendi liikmete nõudekirjaga Parlamendi presidendile, kes omakorda oli sõitmas Hiina visiidile.

Nõudmisele tõstatada inimõiguste rikkumiste, tiibetlaste kadumise ja tegeliku autonoomia toetuse küsimus kirjutasid alla muuhulgas Euroopa Parlamendi inimõiguste komisjoni esimees ja Euroopa Parlamendi aseesimees. Kas nüüd peaksid eurosaadikud taolise avalduse adresseerima meie väikeriigile, et meelde tuletada elementaarseid inimlikke kohustusi?

Lennart Meril ei olnud kahjuks õigus, sedastades ühe Hiina poliitikat. Meie ainuvõimalik kohus on luua ühe Tiibeti poliitika - selline, kus pagulus poleks ainus vabaolemise viis. Ja kõik muu, kõik Hiina Rahvavabariigi süvasadamad või odavad termosed, mille peale kirjutatud hieroglüüfe «Ainult külma vee jaoks!» keegi isegi lugeda ei soovi, võib oodata. Kasvõi sama kaua kui on oodanud Tiibet.