Sotsiaalministeerium on käsile võtnud pensionisüsteemi muutmise. Liiga suur pensionäride arv töötajaskonna vähenemise tingimustes ähvardab riiki üle jõu käivate pensionimaksetega. Pensioniea tõstmise kõrval plaanitakse muuta ka senist pensioniloogikat. Esimene pensionisammas kavatsetakse muuta solidaarseks rahvapensioniks, mis peaks tagama hädapärase äraelamise kõigile pensionäridele.
Ühest küljest on riigiametnike mure arusaadav – teine ja ka kolmas pensionisammas soosivad pigem kõrgemapalgalisi pensioniks säästjaid, sest suurem säästuvõime loob eelduse ka paremaks pensioniks. Miks ei võiks siis esimene pensionisammas olla ühesugune kõigile maksumaksjatele ehk poe kassapidajat ja kõrgepalgalist IT-spetsialisti hinnataks ühe tööaasta eest pensionikassa silmis üheväärselt ja nende riigipension oleks ühesugune?
Kui kolmesambalist pensionisüsteemi loodi, oli iga töötaja reaalse rahalise panuse arvestamine pensionikassasse suure tähtsusega küsimus. Paljud firmad eelistasid toona maksta palka ümbrikus ehk kõrgetest riigimaksetest püüti kõrvale hiilida. Tavaline praktika oli, et ametlikult said kõik miinimumpalka ja ülejäänud maksti mustalt juurde.
Riik soovis igal aastal posti teel pensionikassast inimestele koju saadetud isikliku väljateenitud pensionikoefitsiendiga näidata konkreetse inimese pensionikassasse tehtud panuse seost tema tulevase pensioniga. Kui ikka said riigilt kinnituse, et sinu tööaasta oli võrreldes keskmisega väärt vaid 30 protsenti, siis ehk hakkad ka tööandjalt nõudma ametlikult kõrgemat palka.
Ümbrikupalkade vähenedes kadus ka sotsiaalkindlustusametil huvi maksumaksjaid nende panusest posti teel teavitada. Milleks ikka vihastada madalapalgalisi teatega, et lisaks kehvale palgale ootab neid tulevikus ka kehv pension. Tõenäoliselt ei maksa keegi sellepärast ka suuremat sotsiaalmaksu, et tulevikus kõrgemat riigipensioni saada, ehk nüüd leitakse, et pole ka vajadust kõrgemapalgalisi esimeses sambas premeerida.
Nii polegi midagi imestada, kui levib mentaliteet, et sotsiaalmaksu maksavad rumalad ning praeguse pensionikassa seis on pigem kellegi teise mure. Mitmed ametid elatuvad dividendidest ja OÜ-tamine on täiesti aktsepteeritud tegevus. Isegi rahvusringhäälingu populaarses jutusaates ei häbenenud tuntud ajakirja peatoimetaja mainida, et enamik tema kaasautoreid on FIEd, sest kes see ikka jõuab neid suuri tööjõumakse tasuda.
Miks peaksid siis need praeguste pensionäride ülalpidamisest kõrvalehoidjad lootma riigipensioni saades solidaarsusele? Arvestades, et elamisväärse rahvapensioni suurust saab riik reguleerida pensioni baasosa suurusega, pole ka suurt vajadust pensionisüsteemi senist loogikat muuta.