Mark Leonard: EL peab suutma kaitsta oma kodanikke nende jõudude eest, mida varem soositi

Foto: SCANPIX

Ajalooliselt on kõige hirmuäratavamateks perioodideks olnud vahevalitsused – aeg ühe kuninga surma ja järgmise troonile tõusmise vahel. Nagu Antonio Gramsci kirjutas oma «Vanglavihikutes», võib tühjus täituda rahutuste, sõja ja isegi haigustega, kui «vana on suremas ja uus ei saa veel sündida». 2016. aasta korratus ja segadus ei ole konkurendiks sõdadevahelise aja hädadele nagu Gramsci kirjutas, kuid tegemist on kindlasti uue vahevalitsuse sümptomiga, Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.

Pärast Külma sõja lõppu hoidsid maailma koos Ameerika poolt reguleeritud julgeolekukord ja Euroopast inspireeritud õiguskord. Nüüd on aga mõlemad räbalaiks kulumas ning asenduskandidaate pole veel esile tõusnud. Erinevalt 1989. aastast ei ole tegemist üht tüüpi süsteemi kriisiga. Kõrgendatud poliitilise ja majandusliku pinge alla on sattunud nii erinevad riigid nagu Brasiilia, Hiina, Venemaa ja Türgi.

Isegi kui president Donald Trumpi õudusunenägu saab välditud, tundub järjest enam tõenäoline, et USA ei saa enam olla maailma politsei. Jõud nagu Venemaa, Iraan ja Hiina katsetavad USA reaktsioone Ukrainas, Süürias ja Lõuna-Hiina merel ning USA liitlased nagu Türgi, Saudi Araabia, Poola ja Jaapan on loomas sõltumatuid ja enesekindlaid välispoliitikaid, et tasakaalustada USA puudumist, sest see ei suuda ega taha oma varasemat koormat kanda.

Samal ajal on Euroopa Liidu vähenev ühtsus õõnestamas maailma areenil oma moraalset võimu. Mitmed ülemaailmsed institutsioonid Maailma Kaubandusorganisatsioonist ja Rahvusvahelisest kriminaalkohtust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonini, mis peegeldavad Euroopa väärtusi ja standardeid, on ummikseisus.

Inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumine Euroopa piires on võimalik vaid siis, kui Euroopa Liidu valitsustel on oma ühiskondade kõige haavatavamate kaitseks usaldusväärne poliitika.

Piirkondlikult on Euroopa korra kolm niiti lahti hargnemas: USA tahab vähendada investeeringut NATOsse, EL paneb vähem rõhku laienemisele ning kaos Lähis-Idas ja Ukrainas naeruvääristavad Euroopa naabruspoliitikat. Illiberaalsete jõudude esiletõus ja vastastikune lähenemine Venemaal ja Türgis tähendab seda, et Euroopa Liit ei ole enam piirkonna ainsaks tõmbekeskuseks.

Olukorda halvendab see, et ELi integratsioon on vastupidiseks pöördunud ning liikmesriigid püüavad end ühiste väärtuste eksportimise asemel hoopis välismaailmast eraldada. Selle tulemusena pärinevad suurimad ohud vabakaubandusele ja avatud ühiskonnale kodumaistest allikatest, mitte välistelt vaenlastelt.

Isegi Saksamaal, mis kaua paistis olevat sellisele survele immuunne, räägib siseminister burkade keelustamisest (poliitika, mis mõjutaks 300 inimest) ning asekantsler on ELi ja USA vahelise üleatlandilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) surnuks kuulutanud veel enne, kui selle surnukeha on jahtunud.

Euroopa Liit on viimase mõnekümne aasta jooksul tõestanud, et see suudab olla jõuks globaliseerumise taga, lõhkudes barjääre rahvuste ja riikide vahel. Täna sõltub selle püsimajäämine aga tagamises, et liit suudab kaitsta oma kodanikke just nende jõudude eest, mida varem soositi.

Meie vabaduste säilitamine on Euroopa projekti südameks. Inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumine Euroopa piires on võimalik vaid siis, kui Euroopa Liidu valitsustel on oma ühiskondade kõige haavatavamate kaitseks usaldusväärne poliitika. Selleks on vaja kaitsta Euroopa Liidu välispiire, tasakaalustada kodumaised migratsioonist ja vabakaubandusest tingitud kaotused ning rahustada rahva hirmu terrorismi ees.

Ohuks on see, et headel aegadel õigustatult valitud suund võib nüüd vahevalitsuse ajal kiirendada liidu lagunemist. Näiteks suur ebakindlus Euroopa ja maailma tuleviku osas on muutnud laienemise arutelu või TTIP mõttetuks – või hullem veel, igasugune selline arutelu toob kasu euroskeptikutele.

Euroopa Liit peab eristama tuumaks ja serval olevaid prioriteete. Probleemide jaoks nagu seda on ELi suhted Venemaa ja Türgiga (ning nende kahe riigi omavahelised suhted), peavad liikmesriigid leidma ühise poliitika, mis kaasab kõigi huve. Palju suurem paindlikkus on soovituslik teistes asjades – sealhulgas lubadused pagulaste ümberjaotamise kohta ja eurotsooni reeglid -, mille puhul liigne jäikus võib põhjustada Euroopa ühtsuse pooleks murdumise.

Lisaks liidu ennetamisele Venemaa ja Ankara vahel peaks EL mõtlema oma eesmärkidele naabruskonnas. Kuigi ELi mittekuuluvad Balkani riigid jäävad sellisteks mitmeteks aastateks, on nad siiski juba Euroopa julgeolekuterritooriumi osa ning eurooplased peaksid vägivallapuhangute kordumisel olema valmis sõjaväeliselt sekkuma. Lisaks sellele peaksid Euroopa Liidu juhid püüdlema rahu laiema definitsiooni poole, kui seda on sõja puudumine, kaasates sellesse ka poliitilise ja sotsiaalse stabiilsuse ning Bosnias ja Kosovos radikaliseerumise ennetamise.

Gruusia, Ukraina ja Moldova puhul peaks eesmärgiks olema stabiilse ja prognoositava tegevusega valitsuste propageerimine. Järgnevate aastate jooksul peaks Euroopa Liit neid käsitlema kui iseseisvaid puhverriike, mitte ootejärjekorras seisvaid tulevasi liikmesriike. Eriti oluline saab olema mitte tõmmata punaseid jooni, mida EL kaitsta ei soovi.

Rahutus Lähis-Idas ei saa EL loota täita keskse osaleja rolli. ELi riigid ei saa aga kaitsta oma rahvastikku ebastabiilsuse eest, kui nad on vaid vaatleja rollis. Eriti Süürias ja Liibüas peaks EL mängima nii piirkondlike võimude kui USA ja Venemaaga paremini kooskõlastatud rolli, et edendada poliitilisi protsesse, mis võiksid aidata vähendada vägivalda, võimaldada humanitaarabi ning tõkestada pagulaste voolu.

Euroopa Liidu üks peamisi väljakutseid on edu defineerimine kaitseajastul. Laienemise õitseajal olid eesmärkideks integratsiooni süvendamine ja haarde laiendamine üle Euroopa. Praegu tähendab edu aga Euroopa Liidust lahkumise või selle institutsioonide õõnestamise edendamist.

Ajalugu liigub tsüklitena. Vahevalitsus saab otsa ning sünnib uus kord. Kindel on see, et vanast korrast alles jäänud ja selle ülevõtjad kirjutavad uue jaoks omad reeglid. Euroopa Liidu eesmärk, mis on saavutatav vaid paindlikkuse ja julgusega, on olla jätkusuutlik projekt – mistõttu peab see olema üks uute reeglite autoritest.

---

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org