Juhtkiri: troonide mäng Keskerakonnas

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

«Et tu, Brute?» olid William Shakespeare’i näidendis «Julius Caesar» nimitegelasest Rooma riigimehe ja türanni viimased sõnad. Tegelikult ei tea keegi, mida Caesar enne surma ütles, kuid nähes, et vandenõulaste hulgas on mitu tema enda protežeed, sealhulgas Brutus, võinuks ta sel hetkel tõepoolest midagi sellist lausuda.

Kui Julius Caesari viimane aasta andis Shakespeare’ile ainest tragöödiaks, siis viimase aasta jooksul Keskerakonna ümber toimuv võiks pakkuda rohket ainest Tallinna TV komöödiasarjale. Tallinna TV ongi Savisaare eluepisoodidest vändanud ühe telesarja, milles Edgar Savisaar mängib iseennast. Põhimõtteliselt on Keskerakonna sisevõitlus võtnud kõigi vaatajate silme all lahti rullunud komöödiaetenduse kuju, kus tegelased iseennast mängivad.

Tegelikult võiks Edgar Savisaar öelda Päikesekuninga kombel: «Partei – see olen mina.» Tema on selle erakonna ju loonud ja sellele 25 aasta jooksul oma näo andnud, pannes aluse klassikalisele klannisüsteemile, mille eesotsas on ta kogu selle aja patroonina seisnud. Iseenesest võib klanlust täheldada ka teiste Eesti erakondade puhul, kuid Keskerakonnas on see jõudnud täiuseni.

Keskerakonna 25-aastase ajaloo vältel on Edgar Savisaare kõrvalt kadunud endised Rahvarinde-aegsed kaasvõitlejad, kes Keskerakonna asutajate hulka kuulusid, ning jäänud selle süsteemi kasvandikud, kes patrooni jagatavatest hüvedest osasaamiseks on pidanud alluma juhi tahtele ja volile. Põhimõtteliselt võiks Savisaargi Shakespeare’i Caesari kombel öelda «Et tu, Brute?», sest Eesti poliitikas tegutseb praegugi keskpäraseid või lausa tühiseid, ilma igasuguse karismata inimesi, kes võlgnevad kogu oma karjääri klannijuhile – neid jätkub ühtlasi mõlemale poole praegust Keskerakonna kodusõjatandrit.

Edgar Savisaar, kes on nüüd juba väsinud ja haige mees, pole igavene ning need, kes on oma karjääri üles ehitanud erakondlikule klannisüsteemile, seda mõistagi ka teavad. See ongi erakonna ladvikus käivale võimuvõitlusele hoogu juure andnud. Põhimõtteliselt heideldaksegi selle nimel, kes tuleb pärast Savisaart. Klannisüsteemis on võimu üleandmine probleem ja selle instrumentide formeerumisest puudub klanniliikmetel ettekujutus, kuna hüvede ümberjagamine varjutab ülejäänu. Sellistes süsteemides saab võim vahetuda ainult siis, kui juht sureb või toimub paleepööre.

Keskerakonna juhtkonnas toimuv meenutabki pigem viimast ning tulevikus saab olema huvitav jälgida, kes selle erakonna juhtfiguuridest jääb patroonile lõpuni truuks ja kes mitte. Olukorda Keskerakonnas iseloomustab suurepäraselt meditsiiniterminin «kriis», kuna see tähendab seisundit, kui organism kõigub surma ja paranemise vahel.