Peaminister peaks aru saama ja otsustama, et tema usalduskrediit on selles küsimuses otsas, ning andma otsustamisõiguse riigikogu esimehe Eiki Nestori kätte, kes selgitaks riigikogu fraktsioonidega välja kõigi fraktsioonide toetatava kandidaadi, ning minema siis ise, koos kõigi fraktsioonide nõusolekuga seda inimest veenma kandideerima. Presidendivalimiste praegune seis näitab, et me ei vaja enam kandidaate, kes on valmis «lõpuni minema», vaid neid, kes pole üldse vaimustatud presidendiks saamisest.
Sest seegi amet on pigem kohustus kui privileeg. Üksnes nii on seda võimalik pidada viisil, et selle ameti pidaja ka rahva südamesse jõuaks. Rahva südamesse jõudmine on aga presidendi tähtis ülesanne. Pealegi ei tohiks unustada sõnumit, mille valimiskogu Eesti poliitilisele eliidile tegelikult saatis, ehk selgelt silma torganud protest senise valitsemisviisi ja räpakalt tehtud otsuste suhtes, olgu selleks siis praamlaevasaaga või haldusreformi seadused. Seda hoiakut ignoreerides ei tule meil probleeme mitte üksnes uue presidendi valimisega, vaid laiemalt Eesti elu korraldamisega.
Kui presidendi suhtes kokkulepet ei saavutata, pole raske ennustada järjekordset läbikukkumist riigikogus ning valimiste uut liikumist valimiskokku. Seaduseelnõu igati mõistliku paranduse tegemiseks valijameeste kogu hääletusreeglites ei saa aga paraku kehtida nende presidendivalimiste kohta, mistõttu on täiesti ennustamatu, mis seal võib toimuda.
Valimiste tagasitulek uuesti riigikogusse pole aga sugugi võimatu. Ja nii edasi ja nii edasi. Kui ollakse otsustanud enda erakonna nimel lõputult kangeks ajada, siis ka aetakse. Ning kui mitte enda erakonna nimel, siis vähemalt teiste vastu.
Sellise vinguajamise otsa on Eesti vabariik ükskord komistanud ning see tõi kaasa 1934. aasta Konstantin Pätsi võimupöörde. Loodetavasti on see piisavalt hea õpetus, et sama reha otsa mitte uuesti astuda.