Mart Laar: ENSV viimane ohe

Mart Laar Foto: Tairo Lutter

Presidendivalimised Eestis kipuvad meenutama aastaid teleekraanidel ketravat sarja «Õnne 13», kus juba 20 eetriaastale vaatamata midagi juhtunud pole. Tegelikult olen ma siin ülekohtune, sest võrreldes presidendivalimistega toimub Õnne tänaval ikka väga palju.

Agaralt on juba arutatud, kes on tekkinud olukorras süüdi, ning leitud mitmeid süüdlasi valesti olukorda hinnanud meediast, kellegi solvumisest tõelise õeluseni Keskerakonnas välja. Kui siia lisada veel kevad, suvi, sügis ja talv ning rahvusvaheline imperialism, oleks loetelu täielik.

Kala hakkab paraku mädanema peast ning sama kehtib riigi kohta. Ehk peaminister Taavi Rõivase otsustamatuse ja «peenhäälestuseta» me sellises jamas ei istuks.

Just see võimaldas ENSV meestel üritada asja omal viisil korda ajada. 2001. aastast edukalt töötanud Viimsi-Hundisilma raudteeliin oli aga vahepeal rohtu kasvanud ning osalt ilmselt üles võetud, mistõttu ENSV viimane ohe jäi toimumata ning Kallase-Savisaare vankumatu liit pitseerimata. Kuid mis sest enam. Oluline on ikkagi see, mis saab edasi.

Siin otsustamata enam ei saa. Peenhäälestamise aeg on läbi ka laiemalt vaadates, sest otsustamist ootavaid küsimusi koguneb üha rohkem. Nii peab peaminister kas lõpuks otsustama hakkama või läheb otsustamine kellegi teise kätte. Muidu saame käimasolevat seriaali veel pikalt vaadata. Otsustamine ei tähenda seejuures otsuste langetamist mitte iseenda, oma erakonna või Euroopa huvidele, vaid Eestile mõeldes.

Üritades taas juttu, et Reformierakonnal on kolm kandidaati ning teil on luba välja valida, milline neist teile meeldib. Seda enam, et keegi ei tea enam täpselt, mida see Reformierakond endast kujutab. Või Keskerakond. Peenhäälestusega ei saada siingi ilmselt enam hakkama.

Peaminister peaks aru saama ja otsustama, et tema usalduskrediit on selles küsimuses otsas, ning andma otsustamisõiguse riigikogu esimehe Eiki Nestori kätte, kes selgitaks riigikogu fraktsioonidega välja kõigi fraktsioonide toetatava kandidaadi, ning minema siis ise, koos kõigi fraktsioonide nõusolekuga seda inimest veenma kandideerima. Presidendivalimiste praegune seis näitab, et me ei vaja enam kandidaate, kes on valmis «lõpuni minema», vaid neid, kes pole üldse vaimustatud presidendiks saamisest.

Sest seegi amet on pigem kohustus kui privileeg. Üksnes nii on seda võimalik pidada viisil, et selle ameti pidaja ka rahva südamesse jõuaks. Rahva südamesse jõudmine on aga presidendi tähtis ülesanne. Pealegi ei tohiks unustada sõnumit, mille valimiskogu Eesti poliitilisele eliidile tegelikult saatis, ehk selgelt silma torganud protest senise valitsemisviisi ja räpakalt tehtud otsuste suhtes, olgu selleks siis praamlaevasaaga või haldusreformi seadused. Seda hoiakut ignoreerides ei tule meil probleeme mitte üksnes uue presidendi valimisega, vaid laiemalt Eesti elu korraldamisega.

Kui presidendi suhtes kokkulepet ei saavutata, pole raske ennustada järjekordset läbikukkumist riigikogus ning valimiste uut liikumist valimiskokku. Seaduseelnõu igati mõistliku paranduse tegemiseks valijameeste kogu hääletusreeglites ei saa aga paraku kehtida nende presidendivalimiste kohta, mistõttu on täiesti ennustamatu, mis seal võib toimuda.

Valimiste tagasitulek uuesti riigikogusse pole aga sugugi võimatu. Ja nii edasi ja nii edasi. Kui ollakse otsustanud enda erakonna nimel lõputult kangeks ajada, siis ka aetakse. Ning kui mitte enda erakonna nimel, siis vähemalt teiste vastu.

Sellise vinguajamise otsa on Eesti vabariik ükskord komistanud ning see tõi kaasa 1934. aasta Konstantin Pätsi võimupöörde. Loodetavasti on see piisavalt hea õpetus, et sama reha otsa mitte uuesti astuda.