Traadita interneti leviala märk. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Tairo Lutter

Euroopa Kohus tegi autoriõigusi ning avalikku wifi-võrku puudutavas kohtuasjas hiljuti otsuse, mis puudutab paljusid avaliku võrguühenduse pakkujaid nagu kohvikud ja lennujaamad, kirjutavad advokaadibüroo Magnusson advokaat Mirjam Võsu ja jurist Mait Valberg.

Euroopa Kohus leidis, et avaliku wifi ühenduse pakkuja ei vastuta kolmanda isiku poolt toimepandud autoriõiguste rikkumise eest, kuid võib olla rikkumiste lõpetamiseks kohustatud oma võrku salasõnaga kaitsma.

Kuidas jõudis kaasus Euroopa Kohtusse?

Tobias Mc Fadden pakkus oma ettevõtte piires ja ümbruses avalikku wifi-võrku, mis oli avatud kõigile ega olnud kaitstud salasõnaga. Avalikku võrku pakuti eesmärgil suurendada oma kodulehe ja poe külastuste arvu. 2010. aastal tegi selle võrgu kaudu anonüümne võrgu kasutaja avalikkusele tasuta kätte saadavaks muusikateose ilma autoriõiguste omaja nõusolekuta.

Muusikateose fonogrammi tootja, Sony Music Entertainment Germany GmbH, nõudis kahjuhüvitist autoriõiguste rikkumise eest, rikkumise lõpetamist koos vastasel korral trahvi määramisega ja kohtukulude hüvitamist. Kohtuvaidluse üheks põhiliseks küsimuseks kujunes, kas T. Mc Fadden kui avaliku wifi-võrgu pakkuja vastutab vaatamata sellele, et rikkumise pani toime kolmas isik tema võrgu kaudu.

Mida otsustas Euroopa Kohus?

Euroopa Kohus leidis, et Wi-Fi võrgu tasuta avalikult kättesaadavaks tegemine majanduslikul eesmärgil kujutab endast «infoühiskonna teenust» direktiivi 2000/31/EÜ tähenduses. Nii on see eelkõige juhul, kui wifi-võrku pakutakse tasuta selleks, et teenuseosutaja saaks reklaamida oma müüdavaid kaupu või pakutavaid teenuseid.

Euroopa Kohus nõustus T. Mc Faddeni seisukohaga, et kui teenuseosutaja ei algatanud edastust, ei valinud edastuse vastuvõtjat ega valinud ja muutnud edastuses sisaldunud teavet, siis ei saa avaliku võrgu pakkujat vastutusele võtta. Seega ei saa autoriõiguste omaja üldjuhul nõuda kahju hüvitamist kliendi või muu kolmanda isiku poolt autoriõiguste rikkumiseks kasutatud avaliku võrgu pakkujalt. Samuti ei saa sellisel juhul nõuda kohtukulude hüvitamist.

Euroopa Kohus seadis aga eeltoodule piirangu ja asus seisukohale, et isik, kellele on autoriõiguste rikkumisega kahju juba tekitatud, võib nõuda, et liikmesriigi haldusasutus või kohus keelaks sellel teenuseosutajal rikkumise jätkamise võimaldamise. Sobivaks meetmeks pidas Euroopa Kohus õigust kohustada avaliku wifi-võrgu pakkujat oma võrku salsaõnaga turvama ja piirama võrgu kasutajate ringi isikutega, kes on nõus enda identifitseerimisega. Kohus oli arvamusel, et salasõna kasutamine tagab tasakaalu intellektuaalomandi kaitse, võrgu pakkuja ettevõtlusvabaduse ning kasutaja teabevabaduse vahel.

Miks on antud kohtulahend oluline?

Vaatamata sellele, et Euroopa Kohus leidis, et üldjuhul avaliku wifi-võrgu pakkuja ei vastuta autoriõiguste rikkumise eest ning ei pea hüvitama sellega seotud kohtukulusid, siis kohtu või pädeva haldusasutuse  kaudu saab autoriõiguste omaja nõuda rikkumise jätkamise võimaldamise keelamist. Euroopa Kohus pidas sobivaks meetmeks internetiühenduse salasõna abil turvamist ja selle käigus kasutajate identifitseerimist. See tähendab, et Euroopa Kohus ei seadnud vaikimisi kohustust kaitsta salasõnaga igat avalikku wifi-võrku, vaid andis selleks nõudeõiguse kahjustatud isikule, kui rikkumine on juba toimunud. Kasutajate identifitseerimise kohustuse sisu Euroopa Kohus aga ei selgitanud.

Võttes arvesse, et Euroopa Kohtu hinnangul on sobiv meede internetiühenduse salasõna abil turvamine ja kasutajate identifitseerimine, siis juhul, kui avaliku võrgu pakkuja jätab vastava ettekirjutuse täitmata, saab talle määrata trahvi (sunniraha) ja kohtumenetluse korral kannab ta suure tõenäosusega ka kohtukulud.  Seega võib kolmanda isiku poolt autoriõiguste rikkumine avaliku salasõnata wifi-võrgu pakkujale kaasa tuua haldusorgani poolt ettekirjutuse tegemise ja/või kohtumenetluse, mis omakorda on seotud märkimisväärsete kuludega.

Eelnevast tulenevalt on mõistlik enda klientidele või muudele kolmandatele isikutele pakutav avalik wifi-võrk koheselt kaitsta salasõnaga selliselt, et kasutajad oleksid identifitseeritavad ja ei saaks tegutseda anonüümselt. See kohtuotsus näitab selgelt suunda, kus soositakse isikute anonüümsuse järk-järgulist vähenemist internetis.