/nginx/o/2016/03/28/5203575t1h1342.jpg)
Ühe peamise põhjusena, miks Eesti uut presidenti ei saanud, on nimetatud nn poliitilist liivakastimängu, kus parteid ei püüdnudki ühise kandidaadi taha koonduda ning igaüks ajas lõpuni oma jonni. Kahtlemata on see tõsi, ent tekkinud olukorrale võib lisaseletusi otsida veelgi laiemast kontekstist, kirjutab Tallinna Ülikooli politoloogia magistrant Marleen Allemann.
Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles pärast valimiskogus aset leidnud hääletust väga tabavalt, et «põhiseaduse loogika on selles, et see pole mitte sinu ega minu president, vaid see on meie president ja meie presidenti niimoodi oma kandidaadiga edasi ratsutades, mõõk peos kuni võiduka lõpuni, ei ole võimalik valida» (ERR, 24.09.16). Kahtlemata peitub selles mõttes tõde ning kui tahta otsida süüdlast, võib näpuga näidata just erakondade poole, kes ei suutnud ei riigikogus ega ka nüüd valimiskogus jõuda konsensusele ning koonduda ühe kandidaadi taha, et president ikkagi ära valida.
Mäletatavasti hakati parteidele koostöövõime ja -tahte puudumist ning oma kandidaadis kinniolemist ette heitma juba riigikogus läbikukkunud valimisvoorude järel, kuid üsna kiiresti leiutasid poliitikud tol hetkel sobiva vabanduse. Nimelt andsid erakondade juhtfiguurid meedias selgitusi, justkui polevat asi üldse selles, et igaüks ajab oma jonni ning tahab enda kandidaati Kadriorgu saata, vaid tegemist on hoopis ülla püüdega leida Eestile parim president ning seega võibki protsess aega võtta.
Just see fraas «parim president» on aga minu hinnangul kaudselt süüdi selles, et koostöötahet on nappinud, ning seetõttu jäi ka uus riigipea praeguse seisuga valimata. Võib uskuda, et kõik parteid ja ka valijamehed soovisid tegelikult siiralt Eestile parimat presidenti, küll aga oli probleem selles, et mõiste «parim» oli juba presidendiotsingute algusjärgus jäänud defineerimata.
Sõnaühend «parim president» on nagu tühi tähistaja, millele igaüks andis kampaania jooksul ise, vastavalt oma väärtushinnangutele ning arusaamadele sisu, ja tõsi küll, sageli ka just enda partei kandidaadi vormi. Kui parima presidendina otsiti rahva ühendajat, kes suudaks kõnetada võimalikult suurt osa Eesti elanikest ning pühendada tähelepanu ka meie ühiskonna nõrgimatele liikmetele, siis jõuti tõenäoliselt Marina Kaljuranna toetamiseni.
Juhul kui kellegi jaoks oli parima presidendi kriteeriumiks eeskätt välispoliitiline kompetents, laialdased kogemused ja märkimisväärne haare maailma mastaabis, siis asuti arvatavasti Siim Kallase poolele. Kui olulisim tegur mõne valijamehe jaoks oli aga eelkõige vastandumine valitsevale eliidile ning erakondadeülesuse põhimõte, siis leidis usutavasti toetust Allar Jõks. Seda nimekirja saaks jätkata kõikide kandidaatide puhul, kuid põhiline mõte on siinkohal see, et igaüks täitis fraasi «parim president» sisu vastavalt oma nägemusele ning kuna juba algul polnud konsensust selles, keda ja mida täpselt otsitakse, ei jõutud ka tulemuseni.
Ühest küljest teadsid kõik, mida nad uuelt presidendilt ootavad, ent need ootused ei moodustanud tervikut. Mis veelgi hullem, kohati jäi ka mulje, et lisaks sellele peamisele «parimat presidenti» defineerivale tunnusele, ükskõik kas selleks oli siis parasjagu mõne valimiskogusse kuulunu hinnangul ühendamisvõime, välispoliitiline kompetents, erakondadeülesus, rahvuslikkus või mõni muu nimetaja, loodeti sisimas presidendikandidaadilt sageli parim olemist ka kõigis teistes valdkondades. Otsiti ideaali, kuid ideaaltüüpe tegelikkuses teatavasti ei eksisteeri.
Kõige lihtsam vastus sellele, miks president jäi valimata, peitub võrdlemisi suures hulgas tühjades sedelites ehk neis inimestes, kes otsustasid valimiskogus jätta oma hääle ülesseatud kandidaatide poolt andmata. Mis aga peitub tühjade sedelite taga? Kahjuks tuleb tõdeda, et tühjad sedelid on sümbol viimastel aastatel üha enam levima hakanud otsustamatusest ja suutmatusest teha konkreetsel hetkel konkreetseid valikuid, mis nõuavad kokkuleppeid ja oma huvide tagaplaanile jätmist.
Kehvale juhtimisele ja suutmatusele otsustada on meedias viidanud mitmed tippjuhid (nt Erkki Raasuke Eesti Ekspressis, 24.08.16) ja ka hiljutine Postimehe artikkel («Asendustegevused röövivad valitsuse otsustusvõime», 23.09.16) käsitles valitsuse otsustusvõimetuse probleemi. Võib ju imestada, kuidas valimiskogu koosseisu kuulunud isikutel, kes lasid käiku tühja sedeli, pole häbi, et nad ei suutnud täita neile pandud ülesannet ja valida Eestile presidenti, ent ühtlasi tuleb seejuures tunnistada, et tipp-poliitikud eesotsas valitsusliikmetega pole otsustamise ning keeruliste valikute langetamise osas üles näidanud just head eeskuju.
Eesti liiget Euroopa Kontrollikotta otsiti kaua, otsust Kersti Kaljulaiu mantlipärija osas aga ei sündinudki. Palju arutelu ja potentsiaalsete kandidaatide väljakäimist, ent tulemus oli 0 – täpselt nagu praegu presidendivalimistel. Aina enam tundub, et meie poliitikas on hakanud levima uskumus, et kui oodata ja mitte otsustada, siis äkki läheb raskeid valikuid nõudev situatsioon üldse mööda. Karm vastus on, et ei lähe. Jah, me võime öelda, et kui ükski kandidaat ei tundu parasjagu sobiv, on valides keeruline minna oma südametunnistuse vastu, ent poliitika ongi enamasti valik halva ja vähem halva vahel ning seejuures on just julgus ja suutlikkus otsustada kahtlemata osa riigimehelikkusest.
Nüüd, pärast valimiste läbikukkumist valimiskogus, on põletavaim küsimus see, mis saab edasi. On keeruline öelda, kes on see kandidaat, kellega on mõistlik riigikogus välja tulla. Ühest küljest pole ükski seni valimiskarussellil osalenud kandidaatidest pälvinud vajalikku toetust ehk neid pole järelikult peetud sobivateks, ent teisalt on täiesti uue isiku väljakäimine samamoodi ja ehk isegi veelgi enam risk legitiimsuse seisukohalt, kuivõrd kõik eelnevad kandidaadid on mitmeid kuid tutvustanud oma vaateid, osalenud debattidel ja võitnud vähemal või rohkemal määral avalikkuse poolehoiu. Seetõttu jätab nädala jooksul kellegi täiesti uue esitlemine ja kiire ära valimine tagatoa kokkulepete najal sellest inimesest kahjuks nii või naa suuresti mulje kui seni kuskil kapinurgas kükitanud «hädapresidendist».
Uus katse valida president riigikogus ei saa niisiis olema lihtne ning isegi kui nüüdseks on aru saadud, et ideaali otsida ei maksa, võib uus riigipea jääda ikkagi valimata, sest meie poliitilisele kultuurile üha enam pärisosaks saav otsustussuutmatus ja võimetus leida ühisosa on juba keerulisem probleem, millest nii kiiresti ei vabane.