FOTO: Urmas Nemvalts

Mida siis nüüd teha? Eri osaliste omavaheline vimm, kius ja läbirääkimatus jooksutasid vähemalt viis kuud kestnud valimiskampaania tükkis seniste kandidaatidega tühja. Ilmselt ei tasu süüdlast otsida omavalitsuste esindajate hulgast valimiskogus, vaid pöörata pilk neile laupäeval Estonias tegutsenud mängijatele, kes saavad päevapoliitika eest palka.

Eestile presidendi valimise kohustus jõuab tagasi kuue riigikogu fraktsiooni kätte, kes ei suutnud leida piisavat üksmeelt eelmistes riigikogus toimunud valimisvoorudes. Samad vastuolud ja (uute nüanssidega) mängud kandusid üle ka valimiskogusse.

Kuidas siis leida nüüd üksmeelt vähemalt 68 riigikogu liikme vahel – just niipalju on vaja poolthääli inimesele, kellest saab järgmine vabariigi president? Üks võimalik variant on võtta šnitti 2006. aasta presidendivalimistest ja leppida esmalt omavahel kokku põhimõtetes ja reeglites, mille järgi kõik erakonnad pakuksid välja teatava hulga nimesid ja selitaksid lõpuks välja ühise kandidaadi. See oleks tore, kui aega oleks piisavalt.

Teine variant on hüpata kohe isikute otsimise juurde ja tegeleda sellega seni, kuni vähemalt 68 riigikogu liikme jaoks poolthäälekõlbulik kandidaat on leitud. Vaevamata ja sidumata end mingisuguste üldiste ideaalse presidentlikkuse tunnuste sõnastamisega.

Protsessi sujuvuse huvides on oluline, et läbirääkijad ja riigikogu liikmed hoiduksid konkreetsete nimede väljahõikumisest enne, kui ühiskandidaadis on kokkuleppele jõutud. Kõige lihtsamalt öeldes selleks, et ükski neist isikunimedest ei saaks kohe külge selle või teise erakonna silti, mis teeks ülejäänutel raskemaks teda toetada.

Kui niimoodi leitakse suurepärane kandidaat ja valitakse ta järgmiseks vabariigi presidendiks, siis ei tasu ülemäära muretseda järgnevate «tagatoas valitud» ilkumiste pärast. 68 riigikogu liikme konsensus ei ole tagatuba. See on parlamentaarses demokraatias nii eestuba, kui üldse saab olla. Ja põhiseaduse mõtte järgi on sellise väga suure parlamendienamuse toetusega presidendi leidmine ka riigikogu ülesanne.

Ei ole ka kena ilkuda oma tulevase presidendi üle juba ette, et ta valitakse näiteks erakondade väikseima ühisnimetaja järgi vmt. Esiteks on ta demokraatlikult valitud parlamendi kahekolmandikulise enamuse meelest sellesse ametisse sobiv. Teiseks on juba tema kui järgmise presidendi asi oma igapäevase tööga näidata, et valik on olnud õige.

Ometi jääb üks hiiglaslik aga. Meil on olnud vähemalt viis kuud kestev avalik presidendi valimise kampaania. Ühtpidi on väitlused olnud kohati tõesti põnevad. Teistpidi ei saa selle kulusid mõõta üksnes selle vaimujõu, aja ja rahaga, mida on panustanud kandidaadid ja erakonnad. Pikki kuid arvasid Eesti inimesed, et kogu tegevus on siiralt suunatud sellele, et nii leitaksegi Eestile järgmine president. Nende kuude tulemus on aga ümmargune null. Ootused millegi erilise järele on aga üles köetud.

Parlamendi vastutus leida suurepärane ja seejuures vast positiivselt üllatav ühiskandidaat on hoopis suurem, kui see oleks olnud kevadtalvel või kasvõi veel selle aasta augustis.