/nginx/o/2016/09/24/5879373t1h6836.jpg)
Jüri Adams on teinud väärt tähelepaneku, et vabariigi presidendi valimise seadus täiendab ekslikult põhiseaduse paragrahvi 79 sättega, et valimine tuuakse tagasi riigikokku, kui valijamehed ei saa presidendi valimisega hakkama, kirjutab Vabaerakonda kuuluv Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar.
Selline olukord tekkivat mõnikord siis, kui valimiskasti lastakse täitmata hääletussedeleid. Tegelikult ei ole põhiseaduse järgi valimiste riigikokku tagasi viimist üldse ette nähtud. Vastuolu parandamiseks algatas Vabaerakond 22. septembril seaduseelnõu, millega korrigeeritakse valijameeste üldarvu määramist.
/nginx/o/2015/01/01/3648557t1h8e04.jpg)
Jüri Adams ei ava siiski palju pahandust tekitanud põhiseaduse riive põhjusi.
Seadustekstide võrdlemisel selgub, et suurte segaduste aluseks on olnud põhiseaduse üheainsa sõna «häälteenamus» väär tõlgendamine.
Võrrelgem omavahel lauseid 1) põhiseaduse paragrahvi 79 eelviimases lõigus: «Valimiskogu valib vabariigi presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu häälteenamusega» ja 2) presidendi valimise seaduse paragrahvi 25 lõikes (2): «valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus».
Pange tähele: erinevalt teisest lausest pole esimeses juttu valimiskogu liikmete enamusest (vähemalt üks liige rohkem kui pool üldarvust), vaid ainult hääletajate häälteenamusest.
Seetõttu peaks põhiseadust õigesti tõlgendades presidendi valimise seaduse paragrahv 25 lõige (2), mis käsitleb valimiskogu esimest hääletusvooru, kõlama järgmiselt: «valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab kõige rohkem valimiskogu liikmeid».
Sellise seadusvormistuse korral ei oma täitmata jäetud ja kehtetud valimissedelid erilist tähtsust, olenemata valijate üldarvust võidab hääletamise enim hääli saanud presidendikandidaat. Teist valimisvooru läheb sel juhul valimiskogus vaja vaid siis, kui mitu kandidaati saavad võrdselt maksimaalse häältesaagi.
Pakun selleks puhuks vabariigi presidendi valimise seadusse järgmise muudatuse:
«Paragrahv 26. Teine hääletusvoor
(1) Teiseks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile nende kandidaatide nimed, kes said esimeses voorus võrdselt kõige rohkem hääli.
(2) Valituks saab kandidaat, kelle poolt hääletab kõige rohkem valimiskogu liikmeid.
(3) Kui ka teises voorus ei saa ükski kandidaat vajalikku häälteenamust, siis korratakse teisele voorule analoogilist hääletamist veel kaks korda. Kui ka kolmas ja neljas hääletusvoor annab samasuguse tulemuse, siis otsustatakse viiendas voorus presidendi valik loosimise abil.»
Ülalmainitud põhiseaduse paragrahvis kasutatud väljend «häälteenamus» on küll raskesti hoomatav, aga siiski üheselt tõlgendatav. Seetõttu on üllatav, et alates presidendi valimise seaduse vastuvõtmisest 10.04.1996. a pole keegi selles leiduvale põhiseaduse väärtõlgendusele tähelepanu juhtinud.
Nüüd, 20 aastat hiljem on aga tekkinud oht, et selle vea parandamata jätmisel tekib absurdne situatsioon, mille puhul presidendivalimine jääbki pendeldama riigikogu ja valimiskogu vahel. Seetõttu tuleks valimisseaduse parandused kindlasti vastu võtta enne, kui 14 päeva pärast 24. septembril valimiskogus ebaõnnestunud presidendivalimisi hakkab riigikogus «tants» otsast peale.
On siiski veel üks suurepärane võimalus, mis ühe hetkega lahendab vabariigi presidendi valimised positiivselt ja väldib uusi kurnavaid valimisvintsutusi. Riigikogul on vaja vaid tunnistada valimisseaduse viga, millele juhiti tähelepanu Vabaerakonna poolt 22. septembril algatatud seaduseelnõus ja samal päeval ka käesoleva kirjutise autori pöördumises riigikogu poole, ning muuta valimistulemusi vastavalt rakendusseaduse suhtes ülimusliku põhiseaduse sätetele. Kuna, nagu ülal näidatud, pole sel juhul oluline valijate üldarv, vaid ainult «häälteenamus», siis oleks õiglane ja põhiseaduspärane tagantjärgi kuulutada valimiste võitjaks juba esimeses voorus kõige enam – 83 häält - saanud presidendikandidaat Allar Jõks.