Jaan Olari: presidendi valimata jäämine teeb Eesti riigi üleeuroopaliseks naerualuseks

Presidendiloss Kadriorus Foto: SCANPIX

Poliitikahuvilise meedikuna korraldasin oma arstitöö Soomes Helsingis selliselt, et viibida Eestis ajal, mil valimiskogu valib vabariigile uue presidendi. Mõtlesin, et saan heast ja väärikast uudisest rääkida ka Soome kolleegidele. President jäi aga valimiskogus valimata - sain pettumuse osaliseks nagu usutavasti väga paljud inimesed, kirjutab Helsingis töötav psühhiaater, mitmete rahvusvaheliste meditsiini ja psühhiaatriaorganisatsioonide liige Jaan Olari.

Küllap on Eesti riigi suhtes pettunud ka Euroopa ja maailmgi. Pettumusest hullem on aga see, et suhtumine meie riiki muutub pilkavaks, irooniliseks. See nõrgestab Eesti riigi mainet, mis olukorras, kus valmistume Euroopa Liidu eesistumiseks, peaks iseäranis prestiižikas olema. Tahaks võtta või suutäie viina, nagu kirjutab luuletaja Uno Laht lauluna tuntuks saanud luuletuses «Vana klaver». Täbaras olukorras on aga karskeks jäämine mõistlikum.

Tänases Eestis puudub poliitik ja sedavõrd tugev isiksus, nagu oli laulva revolutsiooni ja taasiseseisvunud Eesti esimestel aastatel Edgar Savisaar ning kelle toetus oli märkimisväärselt kõrge. Rohkesti pooldajaid on tal praegugi, kuid erakonnasiseses konkurentsis jäi Savisaar tänavustest presidendivalimistest kõrvale.

Kahju on põhimõttekindlatest valijatest nii riigikogu liikmete kui ka kohalike omavalitsuste esindajate hulgas, kellel oli siiras soov riigipea ära valida. Mõtlema paneb seegi, kui palju kulus kaugematest Eestimaa piirkondadest valmiskogusse tulemiseks aega ja bensiini. Presidendikandidaatidele endile tulid kohtumised omavalitsustest kasuks, avardus silmaring elanike muredest, erinevatest ühiskonnakihtidest ja paljudest paikadest.

Väga tabavalt tsiteeris Ago Uudelepp Priit Aimlat, kes omakorda oli öelnud, et Eesti riigis on kodaraid vähem kui kaikaid.

Seekordsetel valimistel toetanuks ma ise arvatavasti Siim Kallast. Põhjuseks on ennekõike tema töötamine välisministrina, pikaajaline töökogemus Euroopa Komisjoni volinikuna ja ühena asepresidentidest. Unustada ei saaks ka geneetilist tausta. Nimelt Siim Kallase emapoolne vanaisa Eduard Alver oli Vikipeedia andmetel Eesti Vabariigi esimene politseiülem  ja Kaitseliidu ülem. Mulle kui meedikule mõjub sümpaatselt seegi, et Siim Kallase abikaasa on arst.

Pean presidendi valimata jätmist põhiseadusliku kriisi tunnuseks. Selline tagasilöök paneb mind väga tugevasti mõtlema selle üle, kas tulla Eestisse püsivalt elama ja töötama.  Põhjalikes analüüsides ja kompromissides tuleks aga lõpuks kokku leppida, kellest siis ikka saab lõpuks Eesti riigipea. Paraku tuleb seda vist ka varupresidendiks nimetada. Oskarlutsulikult huumorit visates soovitaksin kõige enne iseennast. Kui asjasse tõsiselt suhtuda on sobivat kandidaati üsna raske leidagi.  Arvan et mitmed inimesed loome- ja teadusringkondadest pole sellest positsioonist praegusel ajal huvitatud. Ehk tasuks mõelda välispoliitikas põhjalike kogemuste ja hea renomeega poliitikute Jüri Luige või Urmas Paeti kandideerimisele.