Väitlusselts: tasavägise debati võitis Kaljurand, kaotas Helme

Presidendikandidaadid Foto: Liis Treimann / Postimees

Viimane presidendikandidaatide vaheline debatt näitlikustas nii kandidaatide arengut kampaania hooaja vältel kui ka kõikide osapoolte kampaaniaväsimust, mis loodetavasti inspireerib valimiskogu liikmed sedeleid täitma. Kõigi seisukohad on muutunud mõistlikumaks, nüansirohkemaks, samas on tekkinud ka rohkem sisulisi konflikte, kirjutavad Hannus Luure, Anna Karolin ja Martin Tiitmaa Eesti Väitlusseltsist.

Väitlus oli üldiselt väga tasavägine, suurimad erisused paistsid silma presidendi rolli ja töö kohta. Kohtunike arvates eristub selles küsimuses muidu karismaatiline Mart Helme, kelle visioon on pigem peaministri oma ning vajab lisapõhjendusi. Kindla võitja suhtes ei olnud kohtunike seas täit üksmeelt.

Debatt oli üllatavalt muheda õhkkonnaga ning sõbralik, kohati särtsakas, kohati väsinud. Väitlus algas aktiivselt, vajus vahepeal ära, ning kogus lõpuspurdil taas tuure. Saatejuhtide kiire reageerimisvõime oli kiiduväärt, ent Marko Reikop ja Andres Kuusk jäid kohati liialt toppama kampaania käigus esitatud konfliktsete sõnavõttude juurde. Nii said niigi sõnakad kandidaadid sisu arvelt efektideks põhjendamatult aega juurde.

Valisime oma hindamise aluseks kaks vaatenurka: kes kandidaatidest argumenteeris kõige paremini ja kes rääkis ka sellest, mida ta presidendiametit pidades reaalselt teha saaks ja kui hästi põhjendas tehtava vajalikkust.

Et presidendikandidaatide debatt ei jätta seisukohtade väljaütlemisekski palju aega, siis põhjendamise ja tõestuseni eriti ei jõutud. Ka saatejuhtide küsimused olid rohkem suunatud seisukohtade väljaütlemisele kui nende põhjendamisele või võrdlemisele. Uuriti detailselt kandidaatide vaateid erinevates küsimustes, sealjuures presidendi rolli väljanoppimine oli pigem kandidaatide enda isiklik valik. Sellest hoolimata keskendume nendele kahele kriteeriumile.

Lõplik paremusjärjestus:

1. Kaljurand

Kaljuranna hoolikalt raamistatud seisukohad olid täpsed ja diplomaatilised ning seetõttu vähem efektsed. Sellegi poolest esitas Kaljurand oma seisukohti terve debati jooksul jõuliselt ilma sisuliste apsudeta ning tema tugevused presidendina jäid kõlama. Oma seisukohtades käsitles ta sageli üldisi seisukohti (mida tuleb teha) ja presidendi tegevusi konkreetselt. Kaljurand vastandus debatis enam Mart Helmele, tehes täpsustusi näiteks väidetava 5000 vene mehe ohu ja põgenike kohta ning pehmendades Mailis Repsi etteheidet Läti kaitsepoliitika rahastamisele.

2. Jõks

Allar Jõks vastandus teistele kandidaatidele selles debatis vähem (kuigi valitsusega üldiselt rohkem), ent paistis väitluses silma konkreetsete ja sisukate arvamustega ning väga täpse nägemusega just presidendi rollist. Samuti tõi ta teemasse sisse uusi, aga põhjendatud mõtteid. Näiteks Euroopa armee küsimuse tõstatas esmaselt just tema, tuues välja, et see on kindlasti teema, mida president vastavate institutsioonidega arutama peaks.

3. Kallas

Kallase hindamisel ei olnud kohtunikud ühel meelel. Tema kommentaarid erinevate poliitikavaldkondade (pensionisüsteem, tööjõuturg) ei jäta kahtlust, et tegemist on just Eesti elu edendamise mõttes väga ambitsioonika kandidaadiga, ent selles debatis kuulsime sellest vähem. Kallas viitas sageli enda pikale kogemusele Eesti kunagiste reformide juures, seda samas hästi põhjendamata. Helme sõnavõttu sekkumist pidasime väitluse kulgu silmas pidades tugevuseks.

4. Reps

Mailis Reps esines väitluses stabiilselt ja hästi, ent paistis paaris teemas silma poolikult põhjendatud ja laiendamist vajavate mõtetega. Näiteks pensioniea tõstmisest rääkides eiras ta kulude jätkusuutmatuse probleemi ning rääkides vajadusest suurte lahenduste ja nutikate ideede järele ei toonud ta selle kohta mõnda näidet. Olgugi et Reps on oma retoorikat presidendi rollist läbi väitluste pehmendanud, ei ole selge, kuidas tema esitatud visioon presidendi, mitte peaministrina ellu viidud saab. Ebapresidendilik oli ka kommentaar Läti kaitsepoliitika kohta. Tugevate teemadena tõi Reps sisse näiteks väärika vananemise problemaatika ja siseturvalisuse olulisuse.

5. Mart Helme

Mart Helme domineeris sõnavõttude mahus ja sageduses väitlust tugevalt ning paistis silma särtsaka ja karismaatilise, jõuliselt vastanduva kandidaadina. Samas jäid paljud esitatud ideed vajaliku põhjenduseta ning käsitlemata ka presidendi roll - milline president, mitte peaminister, Mart Helme oleks. Peame õigustatuks Jõksi hinnangut Helmele eestivenelaste teemade asjus paanika külvamise kohta, piiri peal olid ka kommentaarid Pronksiöö ja põgenike kohta. Põhjendamata jäid õhku näiteks mõtted majanduskasvu allikate ja kaitsekulutuste just täpselt nii palju suurendamise kohta (viimase puhul tekib ka küsimus, miks on selline seisukoht presidendi programmis).