Mängufilm "Luuraja ja luuletaja" esilinas 21.09.2016. Filmi režissöör Toomas Hussar

FOTO: Viktor Burkivski

Taas on põhjust juttu teha Toomas Hussarist. Täpselt neli aastat tagasi saatis ta seenemetsa Aadu Kägu, kes sattus seal supi sisse, nüüd on Gustav Tuki kord suppi süüa. Nagu Gustavi nimi juba reedab, on asi sedapuhku palju tõsisem või hoopis tragikoomilisem – meie salaluurajate argipäev.

Mõistagi pole sel nädalal ekraanidele jõudnud «Luuraja ja luuletaja» traditsiooniline spioonifilm – selleks on Hussar ise liiga ebatraditsioonilise mõtlemisega, hea absurditajuga endine avangardist, kes kompas teatri piire ja mängis publiku närvidel. Avangardi aeg on nüüd läbi või puhkusele saadetud, aga ühiskondlik närv on aastatega ainult teravamaks läinud.

Ja tõesti, külmast sõjast, mis ka «Luuraja ja luuletaja» taustal kumab, räägitakse aina enam, salaluurajatel on kibedad päevad. Iseasi, kas vaataja sellest hoolib. Populistlike poliitikute üle naerda on hulga mõnusam.