Hea valimiskogu liige!

Valimiskogu liige Foto: Andrus Peegel

Täna oled sina kõige tähtsam, sest nii ajalugu kui ka udused küsitlused on näidanud, et ainult üks hääl võib otsustada kõik. Enne veel aga tahaks paluda vabandust, et ma sind, võhivõõrast inimest, sinatan. Meid, eestlasi on nii vähe, et võime üksteist tegelikult sinatada küll.

Aga kes sa siis õieti oled? Statistilise keskmise järgi oled sa peaaegu 51-aastane vallavolikogu esimees. Oma koduvallas oled sa tegija, sind on valitud ja ka sa ise teed valikuid ja osaled nende tegemises. Jah, muidugi oled sa mees ja tõenäoliselt ka kõrgharidusega.

Vabal laupäevasel päeval ajas sind pealinna kohaliku volikogu otsus, mis määras sind esindama oma kodukohta vabariigi presidenti valivas valimiskogus. Seaduse järgi oled sa oma otsuses vaba, hääletamine on salajane. Keegi ei saa ega tohi kontrollida, kuidas ja kas sa üldse hääletasid.

Tegelikult sa muidugi ei ole päris vaba. Võib-olla olete volikogus arutanud, kelle poolt võiks hääle anda, kes võiks olla hea president, võib-olla võiks kellestki isegi kohalikus elus kasu olla. Sul võivad olla viimasel ajal tekkinud tihedamad sidemed erakonna peakontoriga – muidugi juhul, kui sa erakonda kuulud. Aga isegi kui ei kuulu, oled kindlasti saanud erinevatest kontoritest ahvatlevaid-meelitavaid, aga võib-olla ka nõudlikke-kurjustavaid telefonikõnesid. Sul on perekond ja sõbrad. Kõik nad tahavad sind mõjutada.

Võib-olla see ei olegi nii halb. Kes meist ikka mõtleks pidevalt presidendi ülesannete ja sobivate isikuomaduste peale. Hea, kui infot on palju, hoopis keerulisem on üles leida tõesti oluline info ja arvamus.

Täna on sul kuus võimalust. Meil on esile kerkinud, üles seatud viis kandidaati. Ükski neist pole päris puudusteta, aga võib-olla see ongi hea: must-valge on maailm ainult koomiksites. Riigikogu ei suutnud presidenti ära valida; ma arvan, et nad ei tahtnudki. Sinul on see võimalus. Kui vähegi võimalik, palun ära kasuta kuuendat võimalust.

Minul endal on muidugi oma soosik olemas, aga see ei ole tähtis. Hoopis tähtsam on viimaste nädalatega tekkinud veendumus, et viiest kandidaadist kõik saaksid presidendiametiga vähemalt rahuldavalt hakkama. Väga halbu valikuid ei olegi ja see on juba väga palju rohkem, kui veel kevadel tundus.

Siinkohal tahaks jagada veel paari mõtet. Ükskõik, mida mõne erakonna peakontorid ja neist hargnevad juhtmed lubavad ja räägivad: tee valik ära! Absoluutselt kõige magedam oleks täna õhtul avastada, et president on jäänud valimata. Sul pole põhjust minna linna peale tähistama, pead koju tagasi sõitma, peas mõte: kurat, ei saanudki hakkama. Hea tunne see kindlasti ei ole, aga veel hullem ootab ees.

Tulevad uued intriigid, kogunevad tagatoad ja sepitsused. Tulevad uued uuringud ja arvamuslood, pikkadest intervjuudest rääkimata. Tulevad uued debatid. Niigi pole telekast midagi tarka vaadata. Ja mis kõige tüütum: riigikogu juba korra ei suutnud valikut teha. Miks nad peaksid seda nüüd suutma? Ja võib-olla pead sa veel ühe vaba päeva ohverdama, et tulla uuesti pealinna. Palju parem oleks ju laupäeva õhtu veeta kodus.

Eesti avalikkuse, meedia aga ka ametnike ja poliitikute teravat tähelepanu vajavad hoopis elulisemad teemad kui küsimus järgmisest presidendist. Ükski president ei saa Eestile väga palju halba teha, küll aga teeb praegu – aga veelgi enam tulevikus – halba, kui pensionireform ja tervishoiu korrastamine jälle tasakesi kabinetivaikusesse kaob. Veelgi enam halba teeb, kui haldusreform jääb poolkõvaks sundliitmiseks. Rääkimata tähtsaimast: kes teeb tööd ja edendab Eesti elu, kui sina ja mina tahaks pensionile minna?

Ja kui sa ikkagi ei oska kellegi poolt hääletada, siis veereta kasvõi täringut. Aga seda kuuendat, tühja sedelit, ära vali.

Kahe hääletusvooru vahel lase endale kõike head ja paremat välja teha, aga valik tee ikkagi nii, nagu paremaks pead. Muide, Eestil ei ole veel olnud naispresidenti.

Kõike paremat

Aarne Seppel