Edward Lucas: silmakirjalikkus ja argus

Edward Lucas Foto: Pm

Augustis külastab dalai-laama Euroopat. Selle maailmajao kõrgemad poliitikud ei kibele temaga kohtuma. Dalai-laama veebisaidil on kirjas ainult mõned avalikud esinemised (Toulouse’is ja Kopenhaagenis, kui see peaks huvi pakkuma). Selles ei ole midagi uut. Sama veebisait näitab ka masendavalt väikest hulka ametlikke kohtumisi 2010. aastal. Üks neist oli Sloveenia peaministriga, kellega arutati diasporaa probleeme. Teine oli Šveitsi parlamendi spiikriga. Põhjus on lihtne. Hiina on tähtis ja algatab alati rituaalse hüsteerialaine, kui mõni välisriik tundub kas või kaude soosivat «lahkulöömistunge». Isegi Ameerika poliitikud eelistavad kohtuda pühakliku, poliitiliselt mõõduka Tiibeti liidriga eraviisiliselt, kaamerate eest varjatult ja mitmesugustel eritingimustel.

Enamikus Euroopa riikides on pelguse ilmutamine Tiibeti osas lihtsalt tavapärane argus, seesama suhtumine, millega jäetakse Gruusia jänni, Ukraina kõledate tõmbetuulte kätte, Valgevene üldse pimedusse ja Venemaa mõrvarlike bandiitide valitseda.

Balti riikide juhtide puhul on augustis sinna sõitva dalai-laamaga kohtumata jätmine eriliselt häbiväärne ja skandaalne. See on ka ennasthävitav.

Eestlased, lätlased ja leedulased teavad teistest eurooplastest paremini, mida tähendab olla tiibetlane: okupeeritud suure võõrriigi poolt, muutunud «mitteriigiks», nii et kodumaa kangelastest saavad «mitteisikud», kultuuri-, ühiskondlik ja poliitiline eliit vangis, piinatud ja küüditatud, oma keel surutud avaliku elu ääremaile, kannatamine hiiglasliku sunnitud sisserände käes, mille eesmärk on lahustada ja lõpuks üldse kustutada rahvuslik identiteet. Nad teavad seda tunnet, kui nende esindajaid välismaal välditakse, nende üritus valatakse üle vaenuliku propagandaga, nende püüdlustesse suhtutakse üleoleva põlgusega ning öeldakse, et kogu nende ettevõtmine on lootusetu ning neid ootabki tulevikus ees orjus ja väljasuremine.

Äravahetamiseni sarnane oli Balti riikide saatus Nõukogude võimu ajal. See on juhtunud teiste maadega: kes mäletab veel Tšerkessiat, Idel-Urali või Kubani kasakaid? Sestap oli Balti riikidel pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal rohkelt põhjust juubeldada. Isegi ELi ja NATOsse kuuludes rõhutavad nad kindlalt oma iseseisvuse järjepidevust. Nad ei ole Nõukogude Liidu küljest pudenenud tükid, vaid vanad riigid, mis on taas maakaardile ilmunud.

Eesti tähistas alles täie õigusega Tartu rahu 91. aastapäeva, millega Nõukogude Venemaa lubas pühalikult igaveseks ajaks austada Eesti piire ja iseseisvust. Käputäit pagulastest diplomaate, kes hoidsid luituvaid lippe lehvimas tolmu mattuvate saatkondade kohal lootusetuna näivatel Nõukogude võimu aastakümnetel, peetakse õigusega austamist väärivateks kangelasteks. Selliseid riike nagu Suurbritannia (kes 1967. aastal andis Nõukogude Liidule üle Balti riikide kullavarud, mis olid usaldatud Inglise Panga hoolde), Prantsusmaa (kes andis üle nende Pariisi saatkonnahooned) ja Rootsi (kes Balti riikide põgenikke välja andes saatis nad surma Stalini laagrites) kritiseeritakse õigusega, õigusega on nad ka selle eest vabandanud ning üritanud oma pahategu heastada.

Aga kui tahta kasutada õigluse kõlbelist kompassi ajaloosügavustes orienteerumisel, ei saa sellest loobuda, kui seilatakse oleviku kariderohketes vetes. Eriti veel siis, kui tegemist on üritusega, mis nii väga meenutab enda oma. Kui Balti riikide peaministrid ja presidendid ei kohtu dalai-laamaga, on kõik nende pühalikud sõnad aastapäevadest, riiklusest ja järjepidevusest kõigest ennastõigustav ja silmakirjalik tühijutt.

Mõnikord tuleb endale kindlaks jääda, isegi kui see tekitab piinu ja on näiliselt mõttetu. Balti riigid ootasid seda teistelt. Kui nende juhid ei püsi nüüd selle printsiibi juures, vähendab see tulevikus ühtlasi võimalust, et teised võiksid nende eest seista.