Elo Odres

FOTO: Erakogu

Ajakirjanik Elo Odres kirjutab, et rahval oli eelmiste presidendiprouade järel raske ettevõtlikku Evelini omaks võtta – nüüd lausa ootame, et presidendi abikaasa soovib ise midagi ära teha.

Viimase aastaga on presidendiproua kuvand kuidagi märkamatult positiivseks muutunud. Mäletan, et veel poolteist aastat tagasi sai sõpradega arutatud, kuidas küll Evelin Ilves suudab järjest aina uusi meediaämbreid kolisema panna, ise veel turundusinimene. Ei tea, kas vaikselt palgati mõni suhtekorraldaja või said elu õppetunnid lihtsalt selgeks, aga viimasest aastast ei meenu Evelin Ilvesega seoses midagi piinlikku. Kohmakalt alanud transrasvaskandaalgi kulges omasoodu võiduka lõpuni – Kalev muutis kommide koostist ning tervisliku toitumise alast teavitustööd kroonis aasta keskkonnategija tiitel.

Isegi varasematel aastatel, kui Evelini etteastetega avalikkuses kaasnes pahatihti ämbrikolin, oli ta samas ikkagi rahvalähedasem kui president ise. Öeldakse, et negatiivne tähelepanu on parem kui igasuguse tähelepanu puudumine. See on küll vaieldav seisukoht, aga siiski seisukoht. Kindlasti oleks meie igapäevane uudisvoog ilma Evelini isikuta märksa vähem värvikas.

Evelini seisukohad ja teod on olnud rahvale arusaadavamad ja huvitavamad kui president Ilvese omad. Väga paljud inimesed on pidanud võitlust üleliigsete kilodega, harrastanud tervisesporti või vähemalt plaaninud seda teha, tervislik toitumine ja öko on aga praegu ülimalt trendikad märksõnad.

Niisiis on Evelin Ilves oma abikaasa (esimese?) ametiaja lõpuks saavutanud täiesti positiivse maine. Vahepealseid aastaid arvestades on see üllatav, aga ikkagi ausalt välja teenitud: tal on tõepoolest õnnestunud propageerida tervisesporti ja tervislikku toitumist. Nende, talle ilmselt isiklikult südamelähedaste asjade kõrvalt on ta jõudnud tegeleda ka presidendiprouade traditsioonilise valdkonna, heategevusega.

Sügisel on tulemas uued presidendivalimised, mille avapaugud on juba kõlanud. Kuigi ma usun, et president Ilves valitakse tagasi ka teiseks ametiajaks – vastasel korral käiks erinevate kandidaatide kampaania juba täie hooga –, siis mingi väike valimisvõitlus kas või moe pärast ikka tuleb. Ja viie aasta pärast läheb jälle tõsisemaks rebimiseks.

Presidendi varju hoiduva aksessuaari asemel iseseisvaks tegijaks tõusnud Evelin Ilves peaks meid mõtlema panema – Kadriorus võikski olla mitte üks president, vaid esipaar 2in1 («kaks ühes»). Presidendi abikaasa ei ole lihtsalt kuulsa mehe naine. Presidendi abikaasast saab arvamusliider niikuinii, meeldib see siis kellelegi või mitte.

Formaalselt võttes on presidendi abikaasa ametlikult tõepoolest mitte keegi. Vabariigi presidendi seadus ei ütle presidendi abikaasa koht muud, kui et presidendi surma korral on tema lesel õigus saada toitjakaotuspensioni. Võib-olla peaks ka seda muutma?

Raske on ette kujutada, et esileedi jätkaks oma erialast karjääri. Oh seda pahameeletormi, mis puhkeks, kui presidendi abikaasa, olgu ta siis ükskõik kes, ajaks vabariigi aastapäeval omi asju. Kui presidendiks oleks näiteks Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik lendaks hoopis Rooma kirjanike kongressile. Või saabuks meile visiidile Obama koos Michelle’iga, aga president Lauristini abikaasa Peeter Vihalemm oleks samal ajal rahumeeli üliõpilastele loengut pidamas.

Esimese abikaasa ameti vastuvõtmist ei saa muidugi teha sunniviisiliseks. Loomulikult peaks presidendi abikaasale jääma soovi korral võimalus jätkata oma senise eluga. Iseasi, kuidas selline otsus mõjutaks presidendikandidaadi konkurentsivõimet.

Ma ei hakka arutlema, kas presidendi abikaasa staatus ja ametijuhend tuleks ka seadustega kindlaks määrata ja kuidas seda teha saaks. Üht asja võime me aga lihtsa vaevaga, ainult suhtumist muutes, teha kohe praegu: poole aasta pärast toimuvate presidendivalimiste eel võiksime pöörata presidendikandidaatide kõrval tähelepanu ka nende abikaasadele.

Tavapäraselt tunneb ajakirjandus huvi presidendikandidaadi seisukohtade ja eesmärkide vastu. Samamoodi peaks küsima tema abikaasalt, millisena näeb tema oma panust Eesti rahva ja riigi hüvanguks? Milliseid valupunkte saaks ja tahaks ta aidata leevendada, milliseid häid asju propageerida?

Liites presidendikandidaadi ja tema abikaasa vastused kokku, saame Kadriorgu mitte ainult presidendi, vaid parima võimaliku paari. Kaks on rohkem kui üks, abikaasadel on võimalik teineteist täiendada. Kui üks pühendub välispoliitikale ja enamiku inimeste jaoks kaugetele makromajandusprobleemidele, saab teine samal ajal hoida rahvaga sooja kontakti, tõstes üles kõigile südamelähedasi ning mõistetavaid probleeme. Kui üks maalib kaugeid tulevikuvisioone, tegeleb teine asjadega, mille lahendamisega on võimalik kohe algust teha.

Nii kaua kui meil on president – on ju räägitud ka presidendi institutsiooni kaotamisest –, oleks lõppude lõpuks ka majanduslikus mõttes otstarbekam hakata presidendi abikaasaga arvestama. Esinduskulu makstakse presidendi abikaasale ju praegugi. Eeldades, et me valime endale presidendiks targa ja väärika mehe või naise, võiksime samas ju loota, et presidendil on jätkunud ka isiklikus elus partneri valikul niipalju oidu, et tema abikaasat saab riigi huvides otstarbekalt rakendada – kui see abikaasa niikuinii juba olemas on.

Ja lõpuks, nii nagu rahvas ei suutnud pärast tagaplaanile hoidunud varasemaid presidendiprouasid ettevõtlikku Evelini kohe omaks võtta, saaks tulevikus Kadriorus olema raske malbekesel, kel puudub oma arvamus ja soov ise midagi teha. Me oleme juba harjunud, et Kadriorus on kaks, mitte üks.