Kadri Liik: kuidas valida presidenti

Kadri Liik Foto: Peeter Langovits

Seekord on presidenti tõesti raske valida, sest keeruline on ette näha, kes riigipea raskes ja unikaalses ametis õitsele puhkeb, kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu vanemteadur Kadri Liik.

Ka minu käest on palju kordi küsitud, millist presidenti Eestil vaja oleks. Kas «välispoliitilist» või «sisepoliitilist». Meest või naist. Parteilist või sõltumatut. Ja ma ei oska selge sõnaga vastata.

Muidugi on meil vaja «sisepoliitilist» presidenti – inimest, kes suudaks oma maailmanägemise ja ühiskonnataju põhjal luua üldistusi ja jutustada lugu, mis aitaks inimestel mõtestada maailma ja Eesti kohta selles; kedagi, kes annaks pinnast naljadele, kõnekäändudele ja legendidele, mis hakkaksid elama oma elu, looma müüte ja liitma meid ühte.

Ja muidugi on meil vaja ka «välispoliitilist» presidenti. Seda, mil määral Toomas Hendrik Ilves või Lennart Meri on suutnud Euroopa ja maailma diskussioonis osaleda ja mõtlemist mõjutada, on Eestis ehk raske tajuda, aga seda on palju. Pealegi, ka maailm on praegu liigestest lahti, otsib endale uut lugu ja intellektuaalseid liidreid, kes seda jutustaks.

Ning paljud vaatavad meie presidendivalimisi just selle nurga alt: kas need toovad maailma juurde intellektuaalset ja eetilist selgust või paljusõnalist mitte-meeldejäävat mudru. Ma tean, Eestis on seda raske uskuda, aga tegelikult, maailm tahab meie presidendist sedasama, mida me isegi.

Ma ei oska ka öelda, kas meil on vaja meest või naist. Minu meelest on Eestil alati olnud rohkem neid probleeme, mis on meestel ja naistel ühised ja mida tuleks lahendada koos. Nii padupatriarhaalsus kui võitlev feminism mõjuvad Eesti kontekstis kuidagi naeruväärse ja kunstlikuna.

Ning isegi parteilisuse kohta ei oska ma midagi tarka arvata. Kui «parteilisi» ja «sõltumatuid» on ilmtingimata vastandada, siis see on juba iseenesest halb märk. Eesti tugevus on alati olnud pigem selles, et meil lävivad kõik kõigiga: meil ei ole klassiühiskonda, pole ligipääsmatut eliiti, pole professionaalset getostumist. Meil võivad muusikud suhelda pankuritega, president võib põllumehega naljajuttu ajada ja peaminister tudengitega ülikooli õllelauas laulda. See on rikkus, mida paljudel riikidel pole.

Sellele vaatamata on presidenti seekord tõesti väga raske valida. Ma tean paljusid inimesi, kelle eelistus on korduvalt edasi-tagasi kõikunud või lõpuks hoopis kolmandas suunas läinud.