Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Mullu 28. novembril alustasid viis maailmas tuntud ajalehte artiklite avaldamist väljalekkinud USA diplomaatiliste salamemode põhjal. Möödas on veidi üle kahe kuu ning juba on kaks väljaannet neist – Ameerika The New York Times ja Briti The Guardian – üllitanud ka raamatu, mis heidab põhjalikumalt valgust lekete põhjustele ja teekonnale avalikkuse ette. Samuti on rohkelt ruumi pühendatud kahe põhitegelase taustale, tänu kelle tegevusele tõenäoliselt saame Eestiski lugeda meid puudutavaid USA diplomaatilisi dokumente.




Mõlemad teosed on hõlpsalt hangitavad e-kujul. Vaatasin raamatud kiirelt üle ning soovitaksin pigem The Guardiani versiooni «Wikileaks: Inside Julian Assange’s War on Secrecy» («Vikileke: Julian Assange’i võitlus saladustega»). See tundub rohkem läbi kirjutatud ja detailsem.

Guardiani ajakirjanikud David Leigh ja Luke Harding on pööranud mõnevõrra selgemalt tähelepanu Wikileaksi juhi Julian Assange’i ning eriti USA sõjaväe luureanalüütiku Bradley Manningi tegutsemismotiividele. Just viimast peetakse juba alates sellest, kui ajakiri Wired mullu suvel avaldas tema sõnumivahetuse häkker Andrew Lamoga, kõigi nende lekkinud Ameerika dokumentide väljatoojaks. «Manning ei olnud varas, polnud äraostetav, polnud hull ja polnud ka reetur,» kirjutavad Guardiani ajakirjanikud. «Ta uskus, et teeb mingil viisil heateo.»

Võimalik, et Manning oleks ka praeguseni veel tundmatu ning Ameerika julgeolekuteenistused jahiksid teda sama edutult kui Osama bin Ladenit. Kuid Lamo, kellele Manning avameelsushoos oma saladuse usaldas, andis sõjaväelase võimudele üles.

Kuigi noormeest hoitakse luku ja riivi taga, pole siiani tema üle kohut mõistetud, seega jääb ka väide, et näiteks Postimehes ilmunud memod on algselt USA diplomaatidelt varastatud, selle esitajate südametunnistusele. Kui Manning ka jääb süüdi, siis võib teda raamatu põhjal pidada valele teele läinud idealistiks, kellest sai ohver laialdase ligipääsu tõttu saladokumentidele. Need jätsid talle mulje, et «kõikjal, kus asub USA esindus, on ka paljastamist ootav diplomaatiline skandaal».

Manning jätab raamatus igatahes sirgjoonelisema mulje kui Wikileaksi juht Julian Assange. Viimast näidatakse selgelt paranoilise tegelasena – ei saa olla juhuslik, et kohe avapeatükis kirjeldavad autorid kõigepealt juhtumit, kus Assange, kahtlustades jälitamist, rõivastub naisteriietesse. Vikilekke raamatulettidele toomine jätkub. Järge ootavad ühe Assange’i kunagise lähedase kaastöötaja meenutused ning Assange’i enda teos, mille ilmselt paneb kirja küll variautor.