Kui palju maksab sajandi taristuprojektiks tituleeritud Rail Baltic? Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on pakkunud raudteeprojekti Eesti osa kogumaksumuseks käibemaksuta 1,31 miljardit eurot, millest ligi 80 protsenti peaks tulema Euroopa Liidu rahakotist. Täpselt samamoodi tehakse arvutusi, kas ja millisel määral hakkab Rail Baltic end ära majandama.
Kuid nii, nagu on olemas kirjutamata seadused, on igal asjal peale materiaalse väärtuse olemas ka emotsionaalne. Kindlasti ka Rail Balticul endal. See on uus põhja-lõunasuunaline transpordikoridor, uus ühendus Euroopaga meie maanurgast – sellest ka meie põhjanaabrite suur huvi projekti vastu. Raudteed rajades on paratamatu, et see sõidab läbi eravalduste. Sama hoolsalt, nagu tegeldakse raudteeohutusega, tuleb tegeleda ka inimestega, kelle valdusi – kodusid, suvemaju – kavandatav trass puudutab.
Üks asi on kinnisvara hind. Mõneski paigas ei pruugi see olla väga kõrge. Kaunis maamaja kaunis kohas võib turuhindadesse ümber panduna võrduda õige tillukese korteriga pealinna mitte kõige atraktiivsemas paigas. Ent omanikule on see üpris hindamatu väärtusega: siin on vaadatud kallimaga suveöödel tähti, kasvatatud lapsi ja lapselapsi, siia on võib-olla sõidetud kui pelgupaika linna kära ja müra eest. Nüüd tuleb sellega sundkorras hüvasti jätta. Raha on raha, aga siiski kõigest raha.
Niisuguste küsimuste lahendamine on Eestile proovikivi. Ametkondadel tuleb näidata, et me oleme väärikas õigusriik ja seejuures ka õiglane riik. Ülbus ja kivinäoline bürokraatia teevad meile häbi. Oleme ju näinud dokumentaalfilme ja lugenud raamatuid sellest, kuidas näiteks Sotši olümpiarajatisi ehitades ei hoolitud inimestest ega nende varast natukestki. Meie ei peaks sellist teed käima.
Kardetavasti on suurprojektide puhul, kus avalik huvi kaalub üles erahuvi, kellegi haiget saamine vältimatu. Niisugust valu pole võimalik lõpuni kompenseerida, kuid leevendada küll. Sundolukorda sattunud inimesele tuleks igal juhul püüda hüvitada ka emotsionaalset väärtust. Kedagi ei saa üle kullata, aga ka turuhind pole õiglane lahendus. Kui nn motivatsioonitasu määramiseks pole õiguslikku alust, tuleb regulatsioone täiendada. Eesti riik ei peaks olema kodanike suhtes külm ja jäik.
Sellel, kuidas me niisuguseid olukordi lahendada suudame, võib olla ootamatult suur tähendus kogu Rail Balticu projektile. Kui kodanike hinnangus jääb kõlama võimude liigne surve, ei tule see avalikule arvamusele kasuks. Kui eestlased saavad Rail Balticu üle uhkust tunda, mõjutab see kindlasti ka projekti ärilist käekäiku.