/nginx/o/2015/08/13/4375481t1h7bc0.jpg)
Hardo Pajula saab arvamuste avaldamiseks üsna tihti ja suurelt Postimehe paberlehe lehepinda. Tasuks aga pisut analüüsida nende üsna emotsionaalsete arvamuste loogilist ülesehitust ja seda, mida ta nende arvamustega õieti öelda tahab.
Vastukaja: Hardo Pajula emotsionaalne majandusmõte (51)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks on ta kirjutanud arvamuse Jaapani riigi 1930ndate defitsiitsest kulutamisest ja selle tagajärjest: «Takahashi jutlused pead tõstvast inflatsioonist ei mõjunud raha maitse suhu saanud armeele eriti veenvalt ning ohvitseride radikaalsem osa hakkas rahandusministris nägema Jaapani rahvuslike huvide reeturit. 1936. aasta veebruaris toimunud riigipöördekatse käigus tappis Takahashi magamistuppa tunginud mässuline leitnant ministri püstolilasuga. Sellega olid Takahashi armeed puudutanud struktuursed reformid lõppenud ja Jaapani tee tulevasse sõtta avatud.» (PM 17.12.2013)
Siit järgneb loomulikult küsimus, kas ka praegu läheb nii (vt nt «Jaapani riigivõlg üle kvadriljoni», ÄP 14.08.14). Ühes oma varasemas arvamuses kirjutab Pajula küll Jaapani teest (PM 7.08.2012), aga seejuures ei sõnagi Jaapani valitsuse defitsiitsest kulutamisest ja selleks ajaks juba kogunenud üsna suurest riigivõlast, mis oli kindlasti ka siis juba üle 200 protsenti SKTst.
Seejuures on Jaapani SKT elaniku kohta Vikipeedia andmetel suurem kui Saksamaal, samuti on jaapanlaste keskmine eluiga maailmas üks kõrgemaid. Jaapani SKT on elaniku kohta 38 341 USA dollarit, Saksamaa SKT elaniku kohta 33 023 USA dollarit.
Hiljuti avaldatud arvamuses (PM 14.09) on Hardo Pajula väitnud: «Revolutsiooniga silmitsi seisval ülemklassil on põhimõtteliselt kaks võimalust. Esiteks ülestõus jõuga maha suruda (1848. aasta Juunipäevad Prantsusmaal) või üritada reformidega alamklassi toetus võita – see tee valiti pärast Teist maailmasõda. Reformid kujutavad endast sisuliselt alamklassi äraostmist ja nõuavad väga palju raha (mitte et esimene võimalus nüüd odav oleks).»
Lugupeetud toimetus võiks temalt küsida, kas ta eelistaks siis lõppkokkuvõttes esimest varianti, kuna ta teisele võimalusele ilmselgelt vastu seisab. Eesti rahvale Pajula loomulikult meeldib, sest eesti rahvatarkuski väidab: «Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Võlg on võõra oma.»
Tuleks ehk aga siiski pisut rohkem selgitada rahvale majanduse tegelikke toimimispõhimõtteid.
Margus Eimre,
TÜ patofüsioloogia vanemteadur, dr med (arstiteadus)