Kaitseminister Hannes Hanso.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Eesti sõjalise riigikaitse uus arengukava olgu realistlik, aga ka ambitsioonikas, kirjutab kaitseminister Hannes Hanso (SDE).

Üle kahe kuu tagasi astus Eesti julgeolekupoliitiliselt uude ajastusse. NATO Varssavi tippkohtumisel langetatud otsus saata igasse Balti riiki ja Poolasse lahinguvõimeline pataljon tugevdab märkimisväärselt meie piirkonna kaitstust. Narratiiv on muutunud: ei ole uusi ega vanu või halvemaid ja paremaid NATO liikmeid. Liitlaste kohalolekust siin saab samasugune uus normaalsus, nagu on liitlaste aastakümnetepikkune viibimine Saksamaal, Itaalias või Suurbritannias.

Venemaa sai omakorda sõnumi, et sõjalist avantüüri ei ole mõtet siin kandis üritada, kui ei soovita konflikti kogu NATO käsutuses oleva relvastusega. Varssavi kokkulepped on seda olulisemad, et eranditult kõik 28 liikmesriiki olid idatiiva tugevdamise poolt. Globaalpoliitika keerulisi aegu arvesse võttes näitas NATO oma elujõulisust ja valmisolekut kaitsta iga oma liiget.

Liitlaste suuremad üksused jõuavad Eestisse järgmise aasta varakevadel. Meie ees seisab palju tööd: peame looma hädavajaliku taristu selleks, et võimaldada liitlassõduritel keskenduda koostööle Eesti kaitseväega. Neid pole ju mõtet kutsuda Tapale pöidlaid keerutama.

Nii saab aprillis Eestisse saabuv Briti pataljon oma tuleristsed juba suurõppusel Kevadtorm. Aina selgemaks saab ka tõsiasi, et britid tulevad Eestisse pigem raskema relvastusega varustatud üksustega. Raskem relvastus nõuab täiendavaid hooneid ja väljaõppevõimalusi, millesse investeerimine on meie otsene julgeolekuhuvi.

Valitsuse otsus on, et liitlaste vastuvõtuks vajalikku taristut rahastatakse lisaks nn kahele protsendile. See samm tähendab kahte olulist asja: tänu liitlasüksuste pikaajalisele kohalolekule paraneb märkimisväärselt Eesti kaitstus ning samas saame jätkata meie oma riigikaitse arendamist.

NATOs saavutatud edukad tulemused ei vähenda grammivõrdki iseseisva kaitsevõime olulisust. Eesti kaitsmine ja julgeoleku tagamine jäävad alatiseks meie enda kohustuseks – see on ka põhjus, miks riigikaitse vajab vähemalt kahte protsenti SKTst. Harvad ei ole juhud, kus meie kaitsekulude taset tuuakse NATOs teistele eeskujuks.

Aga kindlasti ei ole õnn nüüd lõplikult meie õuel. Moodne ning kõrgtehnoloogiline sõjapidamine on väga kallis. Seetõttu peab Eesti-sugune väikeriik eriti hoolikalt oma kaitseraha kasutamist plaanima. Just neil kuudel koostame uut sõjaliste võimete arendamise kümneaastast arengukava, kus määratakse meie kaitseväe arengu strateegilised eesmärgid.

Kaitseministrina on minu kindel siht, et Eesti sõjalise riigikaitse uus arengukava oleks realistlik, kuid ka piisavalt ambitsioonikas. Pabertiigreid me ei joonista, see oleks enesepettus. Peame keskenduma võimetele, mis on Eesti sõjaliseks kaitsmiseks hädavajalikud, meile jõukohased ning mille osas on toetumine liitlaste võimetele keerukam. Eriti väärtuslik on inimvarasse investeerimine.

Pean silmas meie enda väljaõpetatud, täielikult relvastatud ja varustatud inimesi: tegevväelasi, ajateenistuse käigus väljaõpetatavad reservväelasi ja Kaitseliidu vabatahtlikke.

Pensionireformi arutelu puhul on oluline, et väga pingelistest debattidest hoolimata õnnestus valitsuses saavutada kokkulepe, et kõigile praegu teenistuses olevatele kaitseväelastele jääb kehtima praegune eripensionite süsteem.

Riigikaitse arendamise väljakutsed nõuavad parimale tulemusele keskendunud juhtimist, ressursside optimaalset ärakasutamist ning dubleerimise vältimist. Oleme siin langetanud raskeid ja keerulisi valikuid. Järgmise nelja aasta raames kärbime kümne protsendi võrra kaitseväe igapäevaseid majandamiskulusid, mis lubab kokkuhoiu arvelt suurendada kaitse-eelarves investeeringute osakaalu 42 protsendile.

Eesti on selle näitajaga NATOs esirinnas, enamik teisi liikmesriike eraldab investeeringutele väiksema protsendi. Riigikaitseliste investeeringute kogumaht järgmise nelja aasta jooksul küündib 800 miljoni euroni. Iseenesestmõistetavalt peavad kõik need mahukad hanked ja investeeringud olema professionaalselt hallatud. Selleks võtsin möödunud sügisel vastu põhimõttelise tähtsusega otsuse luua uus asutus, mis tegeleb hangetega komplekselt, läbipaistvalt ning koordineeritult.

Asutatav riigi kaitseinvesteeringute keskus toob hangete valdkonda uue kvaliteedi ja tagab nii maksumaksja raha võimalikult tõhusa kasutamise. Sellega aga reform, mis on kantud põhimõttest «vähem bürokraatiat, rohkem põhitegevust», ei piirdu.

Juuli alguses otsustasime, et kaitsevaldkonna juhtimine tuleb muuta õhemaks. Lähikuudel tehtavate ümberkorralduste ajal vähendame jõuliselt ministeeriumi juhtkonda: ära kaob kaitseinvesteeringute asekantsleri ametikoht, ministeeriumi osakonnajuhatajate arv kahaneb 19-lt 15-le ning kolm osakonda liituvad üheks kaitseinvesteeringute osakonnaks.

Likvideerimisele läheb ka rahandusosakond, mille ülesanded jaotatakse teiste osakondade ja kaitseväe vahel. Ministeeriumi töötajate arv kahaneb ligi 30 inimese võrra, osa ameti- ja töökohti viiakse suurema sünergia saavutamiseks üle kaitseinvesteeringute keskusesse ja kaitseväkke. Kogu valitsemisala raamatupidamine koondub raamatupidamiskeskusesse, mis tegutseb kaitseväe toetuse väejuhatuse koosseisus.

1. jaanuaril tööd alustav kaitseinvesteeringute keskus võtab üle kõik riigikaitse hanked ja taristuga seotud ülesanded, mis tähendab, et kohatine dubleerimine saab peatselt lõpu ning kulud seni killustatud struktuuride ja tegevuste ülalpidamiseks vähenevad.

Ajal, mil kaitsevõime tugevdamine on prioriteet ja kasvama peavad nii haldusala ise kui ka kaitseväelaste arv, oleme suutnud «mugavustsoonist» välja murda ning keskenduda põhitegevusele ehk sõjalisele riigikaitsele. Me ei tohi endale lubada asendustegevusi, vaid peame käituma ratsionaalselt ja nutikalt, lähtuma Eesti parimatest huvidest.