Jaanus Müür: diskrimineerimise vähendamiseks tuleb kõrgkoolidesse luua akadeemiline kohus

Jaanus Müür Foto: Erakogu

Uus õppeaasta on juba täies hoos ning esimesed väljakutsed vaatavad õpilastele ja üliõpilastele vastu. Mõne jaoks on see uue kooliga harjumine, kellegi teise jaoks aga reede keskööks esitamist ootav kodutöö. Mina ise soovin teile jõudu ja jaksu, sest kuigi koolitee võib vahel olla konarlik, on selle läbimine seda väärt. Ka statistika näitab, et kõrgema haridustasemega kaasneb pikem eluiga, kõrgem palk ja väiksem tõenäosus jääda töötuks, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Jaanus Müür.

Algava õppeaastaga ei tasu unustada ka seda, et oma õpinguid alustas erinevates Eesti kõrgkoolides märgatav hulk rahvusvahelisi üliõpilasi. Viimase viie aastaga on rahvusvaheliste üliõpilaste arv enam kui kahekordistunud ja siinkohal võib öelda, et Eesti kõrgkoolid on teinud head tööd.

Kõrgharidusprogramm on seadnud eesmärgiks, et rahvusvaheliste kraadiõppurite osakaal jõuab 2019. aastaks kümne protsendini kõigist üliõpilastest. Eesmärk on igati üllas, sest suurem rahvusvahelistumine võimaldab kohalikel üliõpilastel luua kontakte inimestega teistest riikidest, leevendada spetsialistide puudust Eestis ja integreerida meie kõrgkoole rahvusvahelistesse võrgustikesse. Siinkohal juhin siiski tähelepanu sõnale «võimaldab», mis omakorda tähendab, et see ei pruugi toimuda, kui võimalust ei kasutata.

Ühiselamud

Küsimusi tekitavaid kohti leidub küllaga. Üks hea näide on siinkohal rahvusvaheliste üliõpilaste paigutamine ühiselamutesse. Tegemist on ühe peamise kohaga, kus üliõpilased omavahel suhtlevad ja teineteist tundma õpivad. Nimelt paigutatakse rahvusvahelisi üliõpilasi siiamaani kohalikest üliõpilastest eraldi. Ülikoolil ja üliõpilaskülal on muidugi nii lihtsam, kuna mitmesugused arusaamatused seoses kultuuride erinevusega on minimeeritud, kuid samal ajal töötab see ka vastu sellele, et kohalikud ja rahvusvahelised üliõpilased saaksid vabalt omavahel läbi käia.

Üks kõige markantsem näide pärineb Tartu Üliõpilaskülast, kus üks rahvusvaheline üliõpilane avaldas soovi elada koos eestlastega, et eesti keelt õppida. Sel üliõpilasel oli ka eestlasest sõber, kes oli nõus temaga koos elama. Üliõpilasküla aga vastas, et see läheb vastuollu nende poliitikaga. Ja nii ongi meil Eestis ühiselamud, kus ühel korrusel elavad Aasiast pärit üliõpilased, teisel korrusel Aafrikast pärit üliõpilased jne. Selline tunne tekib, nagu elaksime Lõuna-Aafrikas apartheidi perioodil.

Soovitan ülikoolidel oma majutuspoliitika kindlasti üle vaadata. Rahvusvahelistumine ei tähenda ainult seda, et meil on üha kasvav arv teistest riikidest pärit üliõpilasi ja me peame nad kuhugi lihtsalt ära paigutama. See tähendab ka seda, et neil peab olema võimalus tutvuda kohaliku kultuuri ja siinsete üliõpilastega ja vastupidi. Selle pinnalt tekivad nii sõprussidemed ja miks mitte ka ärikontaktid tulevikuks. Kui kohalikud ja rahvusvahelised üliõpilased soovivad tuba või boksi jagada, siis tuleb seda ka võimaldada.

Auditooriumid

Diskrimineerimist leiab ka auditooriumites, kus mõned õppejõud näiteks arvavad, et võivad avalikult mõnd rahvusgruppi loengus häbistada, kuna sellest rahvusest üliõpilane on hilinenud kodutööga (nagu kohalikud ei hilineks kodutöödega).

Peaks täiesti loogiline olema, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Samas kui niisuguste probleemidega pöörduda instituudi või teaduskonna poole, siis suure tõenäosusega ei järgne midagi muud kui ringkaitse. Tihti tuuakse põhjenduseks, et õppejõud annab aineid, kuhu on Eestis õppejõudu väga raske leida või ei soovita konflikti tekitada.

Kui üliõpilased juhtisid ühe TTÜ teaduskonna nõukogu tähelepanu probleemsele õppejõule, siis oli dekaani vastuseks, et «aga ta on meil siin juba nii pikalt olnud», mis näitab, et ülikool on antud küsimuses kohati lausa sotsiaalhoolekande keskuseks muutunud. Üliõpilane aga riskib sellega, et tema kaebus jõuab selle sama õppejõuni, kelle kohta ta kaebas.

Seetõttu leiab Eesti Üliõpilaskondade Liit, et kõrgkoolidesse tuleb luua akadeemiline kohus, kuhu diskrimineerimisjuhtumitega pöörduda saab. Taolist instantsi vajavad ka kohalikud üliõpilased, sest diskrimineerimine ei puuduta ainult mujalt pärit üliõpilasi. Samuti leidub liiga palju veel seda, kus õppejõud õppekorralduseeskirja peale vilistavad ja sellega puhtalt pääsevad.

Tugiteenused

Rääkides rahvusvahelistumise soodustamisest ei saa üle ega ümber tugiteenustest. Kui me soovime siia rohkem häid õppejõudusid, teadlasi või doktorante välismaalt, siis ei ole küsimus ainult rahas. Peame arvestama ka sellega, et tihti on neil oma pere, mis tähendab, et juurde on vaja nii rahvusvahelisi lasteaedu kui ka koole. Küsimus on seotud ka ettevõtlusega, mis on üha rahvusvahelisem, ja samuti avaliku sektori ja rahvusvaheliste institutsioonidega, kus rahvusvaheline tööjõud on pigem reegel kui erand.

Tugiteenuste puhul vajab kindlasti veel arendamist praktikanõustamine. Kuna praktikasüsteem Eestis ei ole jätkuvalt süsteemselt üles ehitatud, siis see puudutab ka kohalikke üliõpilasi. Samas on rahvusvahelistel üliõpilastel veelgi raskem praktikakohta leida.

Olukorra illustreerimiseks toon näite TTÜst, kus inglisekeelsel õppekaval «e-Governance Technologies and Services» («E-riigi tehnoloogiad ja teenused») muudeti varem kohustuslikuks olnud praktika vabatahtlikuks, sest rahvusvahelised üliõpilased ei leidnud omale praktikakohti. Kuna praktikakoht peaks andma üliõpilasele võimaluse rakendada oma teadmisi töömaailmas, siis ei ole kindlasti tegemist jätkusuutliku lahendusega. Samal ajal aga taovad tööandjad pidevalt trummi, et üliõpilaste oskused on elukauged. Muidugi võivad need olla elukauged kui ei ole praktikakohti, kus üliõpilane saab õpingute raames praktilise kogemuse kätte.

Seega soovin jõudu ja jaksu uueks õppeaastaks ka kõrgkoolidele, haridus- ja teadusministeeriumile ning tööandjatele, sest tööd on veel palju teha. Üliõpilased on samuti valmis panustama ja lahendusi pakkuma, kuna meie näeme neid probleeme rohujuure tasandilt.