/nginx/o/2015/10/07/4567111t1h793a.jpg)
President Toomas Hendrik Ilvese väljapoole tegutsemine on pannud rahva igatsema koduste asjadega tegelevat riigipead, ent see ei pruugi praegu meile kasuks tulla, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).
Sirje Kiin: president Ilves ütles lahti Meri poliitilisest testamendist (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobris ametist lahkuv president Toomas Hendrik Ilves pidas 12. septembril oma viimase parlamendikõne seoses Riigikogu XIII koosseisu IV istungjärgu avamisega. President rõhutas just nimelt parlamentarismi, mitte presidendirolli tähtsust Eesti demokraatia arengus:
«Parlamentarism, päris parlamentaarne kord, küll paljude meelest tülikas, kulukas ja aeglane, on minu jaoks seaduste tegemiseks ja valitsuse moodustamiseks kõige õiglasem ja töökindlam viis, mis arvestab võimalikult paljude huvisid.»
Ilves on korduvalt kutsunud Riigikogu üles võtma endale rohkem initsiatiivi ning vastutust võrreldes valitsusega ning valitsuse suhtes, nii tegi ta ka seekord, meenutades parlamentarismi A-d ja O-d: «Mitte valitsus ei otsusta parlamendi eest, vaid seadusandja seisab täitevvõimu kohal. See on parlamentarismi sisu ja olemus.»
Presidendi arvamus presidendi rollist
Kui president rõhutab parlamentarismi, siis tähendab see, et ta ei pea Eesti demokraatia jaoks mõistlikuks ega vajalikuks presidendi rolli ja mõju tugevdamist, mida nii käesoleva laperdava presidendikampaania ajal kui ka varem on korduvalt soovitud läbi presidendi otsevalimise kehtestamise (Keskerakond, EKRE jt). Meenutan, et lahkuv president Lennart Meri esitas viisteist aastat tagasi, 2001 sügisel parlamendile eelnõu, mille sisuks oli kaks ettepanekut, esimene käsitles presidendi valimiskorra muutmist, asendades praegused valimised Riigikogus või valimiskogus presidendi otsevalimisega rahva poolt.
Teiseks tegi Meri ettepaneku luua Põhiseaduse Kohus, mis mõistaks õigust näiteks riigipea ja parlamendi vahelistes vaidlusküsimustes, kuidas tõlgendada põhiseadust. Kumbki neist ettepanekuist pole aastate jooksul leidnud Riigikogus poolehoidu, avalikkusel pole isegi teada, kas ja kuidas on eelmise presidendi esitatud eelnõud üldse menetletud.
Ilves püsis raamides
Vastupidiselt Merile, kes kippus oma presidentuuri piire tihtilugu ületama, püsis lahkuv president Ilves üldiselt talle antud parlamentaarse riigi vähese võimuga presidendirolli põhiseaduslikes raamides ehk isegi sedavõrd hästi, et pälvis opositsioonilt põhjendamatut kriitikat, nagu olnuks ta reformierakondliku valitsuse käpiknukk või käepikendus.
Tõsi, Ilvese ajal oli otseseid konflikte ja suuri avalikke vastasseise presidendi ja valitsuse vahel tunduvalt vähem, kuid pidagem siiski silmas, et ka Ilves saatis Riigikogule tagasi ridamisi seadusi, mis ei vastanud kas põhiseadusele või polnud kooskõlas demokraatia ning parlamentarismi põhimõtetega. Näiteks ainuüksi 2009. a. märtsis saatis Ilves Riigikogule tagasi järgmised tema poolt praagiks tunnistatud eelnõud: president jättis välja kuulutamata riigikogus vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse.
On loogiline, et tugevat parlamentaristlikku demokraatiat toetav Ilves ei poolda presidendi otsevalimisi: «Ometi pole ma nõus, et presidendi valimise korda peaks põhimõtteliselt muutma. Parlamentaarse riigi presidendi volitused ei toeta tema otsevalimist. Siis eviks täidesaatva võimuta president otsemandaati, ent täidesaatval võimul – valitsusel – oleks vaid kaudne mandaat. See viib peaaegu alati ebastabiilse valitsemiseni või vähemalt tõsiste pädevusprobleemideni.»
Nii ütles president Ilves oma poliitilises testamendis (parlamentarism kui ülim väärtus!) lahti president Lennart Meri poliitilisest testamendist (presidendi otsevalimised!), kuid kutsus samas seadusloojaid kaaluma, kas valimiskogu teine voor ei peaks lõppema igal juhul riigipea valimisega. See «tähendaks enim hääli saanud kandidaadi võitu, mitte senist nõuet, et valituks saab kandidaat, kelle poolt on enamus hääletamisest osavõtnuid. Seda pole võimalik teha põhiseadust muutmata, mille eesmärk oleks vähendada oluliselt võimalikke mänge tühjade või rikutud hääletussedelitega.»
Millist presidenti vajame?
Parlamentaarne president Ilves ei poolda aga ka presidendiameti kaotamist, mida samuti on hakatud viimasel ajal nõudma, pidades kogu institutsiooni maksumaksja raha raiskamiseks või tarbetuks maskotiks (Igor Gräzin. Milleks Eestile üldse president? Õhtuleht, 20.12.2015; Ats Miller. Kas Eesti vajab presidenti. Postimees 6.01.2016).
On ilmne, et presidendi ameti kaotajate hääled jäävad veel kauaks hüüdjaiks kõrbes, kui arvestame tänavuse presidendikampaania ajal ilmnenud poolte valijate suurt soovi näha presidendi rollis pigem sisepoliitiliselt ühendavat ja pingeid maandavat rahustavat sooja Rahva Ema (eesti-vene kogukondi ühendav Marina Kaljurand, paljulapseline Mailis Reps) ja teise poole valijate soovi näha presidendi rollis tõsist Karmi Isa: sisepoliitikas-majanduses-rahanduses külmalt kalkuleerijat (Siim Kallas) või rangelt põhiseadust järgivat juristi, endist õiguskantslerit (Allar Jõks) või sirgjoonelt kõigile immigrantidele ust näitajat (Mart Helme).
Kummalgi rollil, ei Rahva Emal ega Karmil Isal pole Eesti põhiseadusega otseseselt kuigi palju pistmist, aga ilmne on, et Ilvese edukalt välispoliitilistele tippmõttekodadele orienteeritud kümneaastak on tekitanud rahvas sisepoliitilise igatsuse pigem koduste asjade juures püsiva emme või issi järele. Kui peame aga silmas üha ohtlikumaks tormlevat välisilma, kas see on ikka just praegu kõige mõistlikum ootus?