:format(webp)/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Ennemuiste tekkis eesti keelde muinasjutuline sõna, mis märkis kirjutavaid inimesi – sulesepad. Ma ei tea, kas see pärineb hane- või terassulega kirjutamise ajast, aga üldiselt – nii need ajastud keelt mõjutavad. Praegune «klahvisepad» kõlaks nadilt ja «libistamissepad» oleks hoopis kahtlane, jäägem suleseppade juurde. Nende toodang on vaimustav (NB! Ma ei lahuta järgnevas sellest ka iseennast!), kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Meie ees laiub imeline infomaailm! Loetagu:
70-aastane ameeriklane röövis panka, et pääseda naise eest. Ilves kutsus demokraatia kaitseks sularahast loobuma. Artemi Troitski avastas Eestis Ameerika ja sai pühalt lehmalt puksida. Reformierakonnas valitseb koduvägivald. Me kaotame Marina. Tähed valetavad ja selgeltnägijad ei näe. Ole inimene, mitte masin! Eesti noored joovad vähem. Paranoia ja autoritaarsus. Vaata ultrahelipilti Erika Salumäe lapselapsest. Jaanus Karilaid ei ole enam Edgari viimane samurai. Prantsusmaa reisirongides asusid tööle relvastatud rongiturvajad. Oravate valimisvalu. IT-tarus saab silma looja lasta ja sushit. Siberi külas valitseb armastus. Seitse igapäevast sündmust, mida tuleks seksiga tähistada. Kreeklane, sakslase päästeingel. Pole mõtet rääkida lõimumisest – kohe kostab stuudionaer. Vene hinge kaunis loba. Emafirmade isamaa. Jõuga läheb ka kana mesipuusse. Taavi Rõivase Waterloo. Vabakaubanduse Waterloo. Merkeli Waterloo. Apple'i Waterloo. Euroopa šampanjasotsialistide ülestunnistus. Inimkonna lõpp läheneb tohutu kiirusega. Trivimi lepitab meid ajaloo ja Pätsuga. Olen kindel mees, keda riiulilt võtta. Erinevalt paljudest muudest valdkondadest on üks ebameeldivamaid ärilisi aspekte ajakirjandusväljaannete juures ajakirjanikud.
Ei ole see mingi abrakadabra, need on tsitaadid või äärmisel juhul parafraasid meie igapäevasest lugemisvarast, üles nopitud lehekülgede avarustes hulkudes nagu seeneline seenemetsas. Esialgu vaid oma lõbuks, ilma suurema tagamõtteta, filosoofiast ringiga möödudes. Metsas on kõik segi: puravikud, tatikad, kärbseseened, puugid, sammal, valgeks pleekinud põdra pealuu ja linnud, kes lennult sulle korvi pasandavad. Selline ongi meie infomaailm, suleseppade loodud universaalne ühiskondlik sõnum, mis sisaldab kõike: mõrvu, pagulasi, valimisi, streike, koalitsioone, petitsioone ja ilmateateid.
Kui seda korvitäit uurima hakkasin, siis sain aru, et alateadvuses pesitses ka väga naiivne mõte sellest, kas veetilgas endiselt peegeldub maailm. Või vähemalt klaasitäies. O sancta simplicitas, muidugi mitte, ei ole kontsentraadis ei helgust ega selgust, ainult infomürgitus! On ajastu, kus kõike lahustatakse, mitte ei kontsentreerita. Ka sõnumeid. Ka sõnu.
Aga kui infomaailm on seenemets, siis peab mürgituse ärahoidmiseks paraku juba ette teadma, milline näeb välja puravik, sest muidu ei leia teda üles... Surnud ring.
Tehnika, millega lähedase intonatsiooniga fraase rivisse ladusin, pole muidugi uus. Andy Warhol kujutas dollarisedeleid, Coca-Cola pudeleid ja Campbelli tomatisupi purke lõuendil juba eelmise sajandi kuuekümnendatel. Nii sündis igapäevastest banaalsustest popkunst, mille eest nüüd makstakse vähemalt kümneid miljoneid dollareid. Millal täpselt algas aga popinfo ajastu, ei seda enam tea. Ent käes ta on.
Muidugi, kui tomatipurkide analoogiat sõnade abil ikka väga täpselt jäljendada, siis näeb universaalne ühiskondlik sõnum välja hoopis nii: saab; mina; ei saa; mina; saab; mina; ei saa; mina; saab; mina....
PS ja NB! Tegemist on mõistatusega, sest ülal, tsitaatide korvis on tegelikult ainult üks tamme-kivipuravik, eks leidke üles! Kõige muu kohta ütleks Daniil Harms kindlasti: ptüi, mingi rämps!
Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.