Sven Paulus: pildikesi Portugalist ja siinsest narkopoliitikast

Kanep. Foto: SCANPIX

Kui jutt läheb meelemürkidele ja nende riiklikule reguleerimisele, armastatakse tuua positiivseks eeskujuks Portugali, riiki, kus kanged uimastid ja üledoosid olid veel lähiminevikus peaaegu iga leibkonda väga lähedalt ja valusalt puudutanud probleem, kirjutab Sven Paulus Müürilehes. 

«Tehke parem sporti,» on maantee ääres ühe järjekordse auto läbi otsinud, kolm grammi kanepit leidnud ja selle konfiskeerinud politseinike viimane soovitus. Reisiseltskond hingab kergendatult. Erinevalt Filipiinidest, kus viimaste kuude kestel on presidendi algatatud uimastivastase sõja käigus mõrvatud tuhandeid uimastikasutajaid, ei saada Portugali võimuesindajad väikese koguse mõnuaine omajaid kohtusse ja teevad neile suhteliselt harva trahvi.

Praeguseks on möödunud 15 aastat ajast, mil Portugal dekriminaliseeris keelatud ainete nimekirja kuuluvad substantsid alates kanepist ja lõpetades kokaiiniga. Euroopa edelaserva piiririik sarnaneb mõneti Eestiga, ehkki ta pindala on kaks ja rahvaarv kaheksa korda suurem. Ometi annab kunagise impeeriumi karistamise asemel ennetamisele ja sõltlaste ravile suunatud narkopoliitika kaalumist väärivaid eeskujusid.

Sarnaselt ENSVga jõudis kuuekümnendail puhkenud hipiajastu Portugali tunduvalt hiljem. 1974. aastani püsinud karm riigikord hoidis uksed Lääne pahede eest üsna lukus. Pärast nn nelkide revolutsiooni imbusid Portugali endiste asumaade elanikud ning seal teeninud sõdurid ja ühes nendega ka taju muutvad ained.

Nõnda nägid üheksakümnendad narkoagulite teket. Lissabonis sai kurikuulsaks Casal Ventoso linnaosa, kus sarnaselt Ida-Virumaa või Põhja-Tallinnaga süstisid üürikest mõnu taga ajavad olendid tänavatel oma veenidesse erinevaid kemikaale. Vahel puhtamaid, teinekord räpasemaid. Aastakümneid ideoloogilises mullis elanud rahvas tajus korraga, kuidas üledoosidest põhjustatud surmad ning hepatiiti või HI-viirusesse nakatunute arv pani pea pööritama.

Portugali nüüdse liberaalse narkopoliitika ühe autori João Goulão sõnul kuulus 1995. aastal ligi protsent elanikkonnast heroiinisõltlaste hulka. Samas puudusid riigis teadmised narkootikumidest ja sellestki, kuidas antud temaatikaga strateegiliselt tegeleda. 2001. aastal kehtima hakanud seadus saadab mõnuainetega vahele jäänud isikud kriminaalkohtu asemel hoopis nn sõltuvuskogu ette, kus psühholoogi ja erinevate spetsialistide abiga püütakse murele lahendus leida.

«See pole midagi hullu. Pidin poole aasta kestel käima nõustamistel, kus mul paluti enamasti olla n-ö hea poiss ja leida elus edasiviivaid tegevusi,» räägib Algarves elav Kevin. Tema jäi korrakaitsjatele vahele kümnekonna grammi kanepiürdiga, mille politseikoer ühe muusikafestivali eel ta autost välja nuuskis. Sõltuvuskogud on kohalike hinnangul pigem formaalsus, kuna lõunamaine meelelaad ei võta kanepi suitsetamist erilise patuna. Samas kohtab suhtumises silmakirjalikkust, sest aeg-ajalt ürdisuitsu kimuv vanem generatsioon kipub seda tegevust taunima. Algarves elava 25-aastase Sefora sõnul on tema põlvkond pigem kanepit pooldaval seisukohal, samal ajal kui siinsed teismelised on otsustanud sammuda pigem tervislike eluviiside rada.

ÜRO 2014. aasta narkoraporti kohaselt on Portugalis pärast dekriminaliseerimist kanepiga seotud juhtumeid tarvitajate seas 47% asemel 65%, samas on heroiini osakaal langenud 33%-lt 15%-le ning kokaiin püsib stabiilselt 4–6% peal. Uimastireformi eest võitlev rahvusvaheline liikumine Transform tõdeb, et teiste Euroopa riikidega võrreldes on illegaalsete substantside kasutamine Portugalis üldiselt madalam. 15–24-aastaste noorte seas on tarvitamine langenud ja poole võrra on kahanenud ka n-ö probleemsete ehk pidevalt kangemaid aineid veeni süstivate tarvitajate arv. Samuti on viimaste seas vähenenud 15 aastaga märkimisväärselt HI-viirusesse nakatumine.

Need numbrid ei tähenda siiski, justkui narkoprobleem oleks Portugalis lahendatud. Riiki väisav rändaja võib kohata Lissabonis või mõnes Algarve linnas pidevalt tegelasi, kes tänaval ligi astudes moka otsast poetavad: «Hash? Smoke? Coke?» Juhuslikult tänavadiilerilt kraami soetamine pole siiski kuigi nutikas, sest parimal juhul on pakutava kanepivaigu asemel tegu hoopis puljongikuubikuga.

Veidi pikemalt kohapeal elav inimene märkab, kuidas keelatud ainete kättesaamiseks ei ole vaja eriti pingutada. Tartuga pisut sarnanevas tudengilinnas Coimbras on müügimehed valmis autoga ukse taha tulema kellaajast sõltumata. Ühtlasi tuleb nimetatud linna mõnesse ööklubisse sisenedes võtta ukse pealt kaasa sõõm värsket õhku, kuna siseruumides valitsev aroom annab märku nii marihuaanast kui ka hašišist, mis omakorda tähendab, et pidutseda portugallased juba oskavad…

Vahel aga tõmmatakse tuju edasiseks tõstmiseks otse tantsupõrandal nutifoni siledalt ekraanilt ninna kiired valged triibud, sest kohalike sõnul on just Coimbra kokaiin Portugali parim. «Seda käivad siin nautimas isegi Lissaboni rikkad, ilusad ja tähtsad,» usaldab mulle sõprade seas tasapisi kanepi ja kokaga kaubitsev Alfonso. Iga viie müüdud grammi pealt saab ta lubada endale «preemiaks» grammikese valget pulbrit. Kaarti vaadates saab pilt pisut selgemaks: teisel pool Atlandi ookeani on Lõuna-Ameerika ja Colombia, siinsel rannal aga hulk hiiglaslikke sadamaid.

Seda, kui palju Portugali kodudes ja aedades (seni veel illegaalselt) kanepitaimi kasvab, ei oska hinnata ilmselt ükski inimene ega ametkond. Neljakümnendates Paulo sõnul saab tema oma suitsetamiseks mõeldud kraami maal elavate vanemate käest. Aeg-ajalt võetakse näiteks helikopteritelt eelnevalt luuret tehes vahele n-ö suurpõllupidajaid, kes kasvatavad sadu taimi, ent mõne enda tarbeks sirguva uimalille pärast ei hakka politsei oma pead vaevama. Enamasti valmib siinkandis kanepisaak oktoobris ja see tähendab, et suve lõpuks tühjaks jäänud aidad ja purgid täituvad taas ning ühes sellega langeb ka võrdlemisi odav hind.

Samas võib tihti näha, kuidas märgatav osa siinsetest kanepisõpradest ei tegelegi suurt millegi muu kui järjekordse pläru valmiskeeramisega. Ja seejärel näiteks mängitakse ööpäev läbi «GTAd». Ent on ka värvikamaid juhtumeid. Ühes Kesk-Portugali mägikülas õnnestus mul tunnistada olukorda, kus kümmekond eakat ning habemes härrat vihtusid väga rõõmsalt psytrance’i saatel ümber lõkke tantsida. Hiljem rääkis üks peo osalistest, et oma energia ammutasid vanurid candy flip’i tehes ehk segades MDMAd ning LSDd. Eesti väikekülades seda vist väga tihti ette ei tule…

Kokkuvõttes? Elu lõunamaa päikese all on soe ja lihtne ning mõnikord ürdiga maitsestatud pläru süüdates ei pea tundma end kurjategijana nagu Eestis.