2015. aasta Pariisi terrorirünnaku sündmuspaik

FOTO: SCANPIX

Islamiriigi (ISIS) liitlaste ja poolehoidjate terrorirünnakud on viimase aasta jooksul Euroopas häiret andnud, kuid need pole globaalse terrorismiandmebaasi andmetel veel sama sagedased, kui Euroopa koges 1970. aastatel. Siiski, varasemad terrorilained Euroopas tulenesid sisemistest konfliktidest, kuid praegused surmavad rünnakud on seotud ebastabiilsusega väljaspool mandrit, kirjutab Exeteri ülikooli julgeoleku-uuringute vanemlektor ja Londoni Chatham House’i kaasteadur Omar Ashour.

Viimased rünnakud tõusevad poliitilisest tühjusest, mis on tekkinud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika diktaatorite kukutamisel. Just nagu ei paista lõppu vägivallal Süürias, Iraagis ja Liibüas või äärmustesse langemisel Egiptuses või hapral julgeolekusituatsioonil Tuneesias ja Alžeerias, on vähe põhjust uskuda, et rünnakud Euroopas lähiajal lõppevad.

Olukorra muudab hullemaks juuli verine putš Türgis, mille käigus tapeti paari tunni jooksul 270 inimest ja vigastada sai veel 1500, ning mis muudab Türgi ISISe jaoks veelgi meelepärasemaks sihtmärgiks. ISIS kasvab probleemsete riikide arvelt, kust nad saavad uusi liikmeid värvata ja rünnakuid alustada – olgu see siis kas «ametliku provintsi» kehtestamise abil nagu Süürias, Iraagis, Liibüas ja Egiptuses, või salajasi rakke või sõjaväeüksusi toetades nagu Tuneesias ja Türgis.

ISISe eesmärgid

Need kaks opereerimise moodust – ülestõusud ja terrorism – käivad käsikäes. Kui mässumeelne organisatsioon kaotab territooriumi või lahinguvälja seisu üle kontrolli, taganeb see terrorismile põhimõttega, et rünnakud pehmematele tsiviilsihtmärkidele on lihtsamad, odavamad ja poliitiliselt sama tõhusad. Seetõttu tahabki ISIS Euroopat otse rünnata, olgugi et samal ajal kaotab organisatsioon territooriume Iraagis, Süürias ja Liibüas.

ISISel on sel teel mitu eesmärki. Nad usuvad, et terrorirünnakud Euroopas hoiavad ära lääneriikide rünnakud nende kontrollitud aladel, ning nad tahavad kätte maksta üle 20 000 liikme eest, kes on lääneriikide koalitsiooni õhurünnakutes surma saanud. Lisaks sellele tahab ISIS kütta moslemivastast vaenulikkust, mis võõrandaks Euroopa moslemeid veelgi enam Euroopa ülejäänud ühiskonnast ning suurendaks nende värbamisvõimalusi Euroopas. Samamoodi soovib ISIS külvata vastuolusid Euroopa religioossetes ja vähemuskogukondades endis (kaheks selgeks näiteks on sunniidid-šiiidid ja sunniidid-aleviidid).

ISISe eesmärgid terrorismi kasutamisel ei ole uued, kuid nende võimekus rünnakute läbi viimisel on. Islamiriik on saanud oma terrorioperatsioone Euroopas alal hoida, sõltumata 2014. aastast alanud pidevast pommitamisest, sest on suutnud ära kasutada võrdlemisi väikseid alajaotusi, mis koosnevad üle 5000st Süüria võitlusega liitunud eurooplasest.

Nende eurooplaste täpne arv, kes on ISISelt väljaõppe saanud ja koju naasnud, on veel teadmata. 2015. aasta Pariisi rünnakuid juhtinud Abdelhamid Abaaoud väitis, et ta oli üks üheksakümnest ISISe treenitud terroristist Euroopast. ISIS on väidetavalt andnud 400–600 võitlejale väljaõppe «välisoperatsioonideks», mille hulka kuuluvad partisanisõda, improviseeritud lõhkeseadeldised, seire ja võltsingud.

ISIS on siiani kõige tugevamini rünnanud Prantsusmaad ja Türgit. Prantsusmaal on tapetud üle 230 inimese ja vigastada saanud umbes 700 ning Türgis on surma saanud üle 220 inimese ja vigastada umbes 900. Juhtumisi on Prantsusmaa ja Türgi mõlemad suhteliselt suure arvu välisvõitlejate allikaks Iraagis ja Süürias – ISISe lipu all võitlevad hinnanguliselt 700 Prantsusmaa kodanikku ja 500 türklast.

Miks on ISIS keskendunud Prantsusmaa ja Türgi ründamisele?

Kahe akadeemiku esmased leiud näitavad prantsuse keelt kõnelevates riikides hääleõigusest ilma jäänud noorte sunni moslemite seas negatiivset suhtumist Prantsusmaa laïcité suhtes, mis on traditsiooniline sekularism avalikus ja poliitilises elus. Väidetavalt aitab see kaasa nende radikaalsusele ja äärmuslaste poolt värvatud saamisele.

Uurima peab aga palju rohkemaid tegureid. Näiteks on Prantsusmaa välispoliitika 21. sajandil tunnistanud mitmeid Lähis-Ida kaebusi. Prantsusmaa oli 2003. aastal Iraagi sõja vastu, sekkus sõjaväeliselt Liibüa diktaatori kukutamisse, peatas 2011. aasta märtsikuus potentsiaalse inimsusevastase kuriteo ning päästis 2013. aastal hapra demokraatia moslemi enamusega Malis. Kuigi neid poliitilisi käike nähti Lähis-Idas heas valguses, nägid ISIS ja nende toetajad asju teisiti.

Türgi on juba kaua olnud meelitav alternatiivne eeskuju teistele moslemi enamusega riikidele. Oma viimaste probleemide eel paistis demokraatia olevat edukas (olgugi et hooti) ning viimastel aastatel on majanduskasv olnud lausa üheksa protsenti.

Lääneriikide poole kaldumisega pole just üllatav, et ISIS pühendas oma ajakirja Dabiq mitu numbrit Türgi mudeli ja Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani ründamisele. ISISe varasem iteratsioon Iraagis – Islamiriik – andis teadaolevate andmete põhjal käsu sõidukitele paigutatud improviseeritud lõhkekehadega ründamiseks juba 2012. aasta aprillis.

Euroopale on vaja, et demokraatia koonduks ühise strateegia ümber, et kaitsta end mitmekülgsete julgeolekuriskide eest. Killustatuse märgid, rääkimata veristest riigipöördekatsetest, on vaid kasuks ISISe avalikult kuulutatud eesmärgile nõrgestada Euroopa ühtsust.

Kuigi Prantsusmaa ja Türgi on ISISe sihtmärkidena esile tõusnud, ei ole nad üksi. Võttes aga arvesse nende sarnast positsiooni, on nende vastastikune suhe eriti oluline ning mõlema riigi diplomaadid peaksid töötama selle kinnistamise nimel. Igasugused edaspidised pinged vaid õõnestavad strateegilise koostöö potentsiaali. Nüüd on aeg kokku hoida.


Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org