Postimehe uuriva toimetuse juht Risto Berendson.

FOTO: Peeter Langovits

Kümme aastat oli möödas organiseeritud kuritegevuse viimasest jõhkrast arveteklaarimisest Eestis. Kalev Kure palgamõrva järel 2005. aasta sügisel valitses seal maailmas näiline vaikus. Avalikkus oli harjunud, et nn pätipealikke puudutanud uudised kuulusid valdkonda, kus teatati, kes neist on parajasti kinni võetud ja milles neid süüdistatakse.

Politsei on viimase viie aastaga teinud siin suure töö ja inimesed hakkasid uskuma, et organiseeritud kuritegevusega on kõik läbi. Või vähemalt ei eksisteeri see silmanähtaval kujul. See miraaž hajus, kui selle maailma senine absoluutne juht Nikolai Tarankov nädal tagasi Läänemaal maha lasti.

Taas oli kõik nagu üheksakümnendatel, kui kuritegevus kihas, sest alatihti lasti kedagi «olulist» selles maailmas maha või jäi keegi kadunuks. Nüüd oli see uus-vana olukord kõigile - nii avalikkusele, politseile kui ka pättidele.

Assar Paulus ja Haron Dikajev võivad juba mõnda aega kinnipidamisasutuses viibida, «ristiisa» Tarankov võib olla tapetud, kuid seadusliku ühiskonna paralleelmaailm tegutseb ikka omasoodu. Mahhinatsioonide ja kokkulepete maailm.

Seda tõestavad paljud kiirkokkusaamised eelmisel nädalal Tallinna avalikes kohtades. Tõsiste nägudega mehed arutasid omavahel asju, mis pealtnäha olid justkui tavalised äriasjad. Ainult, et kui teadsid, kes lauas omavahel rääkisid, said aru, et kohtumise põhjus on ilmselt «ristiisa» surm.

Kes on Tarankovi tapatöö taga, kes tõuseb uueks allilma juhiks, kas järgneb kättemaks? Nende küsimuste kallal murravad samal ajal pead nii politseiuurijad kui nende sihtmärgid kuritegelikus maailmas.

Kakskümmend aastat oli kuritegelikus maailmas kehtinud kirjutamata reegel, et ajakirjanduse kaudu avalikkusega ei suhelda. See oli arusaadav. Mida olulist neil inimestel ikka tavainimesele öelda oleks?

Selle maailma üks juht, Tarankovi võimalikuks mantlipärijaks peetav Ahmed tegi sel nädalal siin aga olulise kannapöörde, kui teatas läbi Postimehe oma «kolleegidele», et temal pole Tarankovi surmaga midagi pistmist.

Selline enda kuritegeliku maailmaga seotuse avalik tunnistamine on selgelt erakordne. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Ajakirjanduse kõigi hea tava reeglite kohaselt Ahmedilt aru pärides ei lootnud me alguses oma küsimustele vastuseid saada. Küsimuste esitamine oli justkui ajakirjandusliku töö kohustuslik kava, mis tundus lõppevat resoluutse eitava vastusega.

Järgmisel päeval olid need vastused meil aga käes. Siis ei olnud ajakirjandusel enam valikut. Avaldasime need, olles pidanud eelnevalt nõu mitme spetsialistiga. Ükski neist ei soovitanud meil Ahmedi vastuseid sahtlisse panna.

Ajakirjandus peab olema aus. Sellest ei tohi saada kellegi mainekujunduse ruupor, kuid ta ei tohi ilmseid protsesse või ühiskonna keerdkäike teadlikult maha vaikida. Küsimus on vaid valikutes, kuidas seda teha.

Ajakirjandus on siiani kirjeldanud pätipealike eluolu. Selline lähenemine asjale pole ilmselt hea valik. Täiesti teine asi on näidata avalikkusele reaalsust - et probleem on püsiv ja juba on kerkimas uued kujud, kes on valmis end avalikkusele eksponeerima. See võib olla kainestavalt ebameeldiv avastus, kuid selle mahavaikimine oleks veel halvem.