/nginx/o/2016/09/20/5864127t1h8a51.jpg)
Türgi Õigluse ja Arengu partei (AKP) tõusis võimule 2002. aastal lubadusega anda usklikele moslemitele usuvabadus. Neliteist aastat hiljem on vabadus viimane asi, millega AKP tegelenud on, kirjutab Duke’i ülikooli majandusprofessor Timur Kuran.
Timur Kuran: türklased kardavad «nõiajahi» tõttu oma töökohtade ja elude pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna peavad isegi AKP toetajad oma sõnade üle hoolikalt järele mõtlema, et mitte paista valitsust kritiseerivana või vaenlaste poolel olevana. Selline kohustus on võimendunud pärast 15. juulil president Recep Tayyip Erdoğani valitsuse vastu korraldatud ebaõnnestunud riigipööret. Nüüd on AKP vaenlastega seotuse – eriti Pennsylvanias elava erakliku imaami Fethullah Güleniga, keda valitsus süüdistab putši korraldamises – kohta tõendite hävitamine juba ellujäämise küsimus.
Ilmalikud valitsused
Erdoğani valitsus ei ole esimene, kes on sundinud Türgi kodanikke oma eelistusi ja uskumusi varjama. 1920ndate ja 1950ndate aastate vahel ja mingis ulatuses ka kuni 2002. aastani valitsesid Türgit ilmalikud valitsused, mistõttu valitsuses, sõjaväes ja isegi kaubanduses edu lootvad usklikud türklased pidid oma usklikkust vähe välja näitama ning vältima poliitilisele islamile toetuse väljendamist.
Kolme AKP-le eelnenud islamistliku partei juhid panid pahaks takistusi religioossele eneseväljendusele. Nad olid arvamusel, et Prantsuse stiilis ilmalikkus oli Türgi kultuuri ära rikkunud. Nad olid küll ettevaatlikud ega astunud avalikult põhiseaduse vastu välja, kuid aastatel 1971-2001 nad keelustati, kuna nähti ohtu ilmalikkusele. 1999. aastal pandi Erdoğan ise vangi luuletuse esitamise eest, mida peeti sektantliku vägivalla õhutamiseks. Samal aastal kolis Gülen USAsse, olles ise Islamiriigi toetamise eest uurimise all.
Ilmaliku valitsuse kaastoetajatena olid Güleni Hizmeti (Teenistus) liikumine ja AKP loomulikeks liitlasteks. Nad olid juba kümme aastat teinud koostööd, et õõnestada Türgi ilmalikke institutsioone. 2010. aastal lõpetas põhiseaduslik referendum kõigutamatult ilmaliku sõjaväe kaitse vabariigi üle ning nad nägid ajaloolist võimalust võtta üle Türgi institutsioonid, kuigi selle toimumise mooduste üle peeti ka pingelisi vaidlusi.
Erdoğani poliitika
Tollase peaministrina hakkas Erdoğan muutma Türgi ühiskonda oma konservatiivsete arusaamade järgi islamist. Süvendati usuõpetust. Kitsendati alkoholipiiranguid. Naistel kästi saada vähemalt kolm last ning hiljem keelati neil avalikus kohas naermine. Uudisteagentuurid, keda AKP ära ei ostnud, alistati ähvardustega koostööst keelduvatele ajakirjanikele karistusmaksude määramisega või nende vangistamisega. Ilmalikke türklasi, kes olid kunagi poliitilise kaasaegsuse eelväeks, kirjeldati moraalitutena, sündsusetutena ja isegi mittetürklaslikena.
Ka sügavalt usklikud moslemid pidid hirmu tundma ning Erdoğani-Güleni toetajate vaheline võimuvõitlus ei olnud ainsaks põhjuseks. Güleni toetajatel olid AKP juhtimise all alguses samasugused võimuprivileegid, sealhulgas siis eeliskohtlemine valitsuse töökohtadele palkamisel ja lepingute sõlmimisel, kuid pinged jõudsid otsustavasse järku 2013. aastal, kui Güleni toetajad üritasid Erdoğani korruptsiooniuurimisega siduda. Erdoğan vastas süüdistustele sellega, et alustas riigiinstitutsioonides Güleni toetajaid ametitest kõrvaldama.
Kaks akadeemikut olid juba avalikustanud, et paljud endise ilmaliku riigikorra vastased kaasused põhinesid väljamõeldud tõenditel, ning AKP ametnikud süüdistasid Gülenit kõigis õiguslikes väärtegudes. Polnud kahtlustki, et AKP teadis kohtuasjade ohvrite, sealhulgas sadade kindralite süüdlasteks lavastamisest, aga vaid vähesed türklased julgesid sel teemal sõna võtta, sest kardeti saada Güleni «paralleelriigi» osaks sildistatud.
Kaks kuud pärast Türgi ajaloo kõige verisemat riigipöördekatset räägivad türklased ikka veel sürreaalsetest pommitamistest, televisioonis tankide tänavatel nägemisest ja valitsuse raevukast reaktsioonist, mis on kaasa toonud kümneid tuhandeid arreteerimisi. Mõned arvavad, et Erdoğan võis riigipöördekatse ise lavastada, et õigustada suurt lahtilaskmiste tulva. Sellised küsimused tõstatatakse muidugi ainult kinniste uste taga ning rõhutades antipaatiat «Fethullahi terroriorganisatsiooni» vastu, mis on Hizmeti uus ametlik nimetus. Türklased teavad, et valitsus võib väikseimatki sidet Güleniga, kui tahes vana või tühist, võrdsustada riigireetmisega.
Väidetavaid poolehoidjaid lastakse kiirendatud korras töölt lahti või isegi vangistatakse. Güleni stipendiumite abil hariduse saajad on peamised kahtlusalused ning samamoodi koheldakse miljoneid inimesi, kes on suhelnud Güleni toetajatelt võetud ettevõtetega. Güleni toetajate varad on konfiskeerimisel ning tegemist on suurima rikkuste omistamisega alates 1940. aastast. Praeguses olukorras on ülistada hävitatavate Güleni toetajate heategevusorganisatsioonide kasulikkust professionaalne enesetapp.
Riigipöördekatse
See on aga rohkem kui liig, sest olenemata Güleni asjadesse seotuse ulatusest polnud putš vaid Güleni toetajate tegu. Osalesid ka erinevate vaadetega rahulolematud politseinikud ning edutamist lootvad oportunistid. Putši läbikukkumine võis sõltuda faktist, et info lekkis, mistõttu taganesid plaanist paljud vandenõulased, sealhulgas ka keskse tähtsusega sõjaväeüksused.
Paljud kindralid, luureohvitserid ja teised ametnikud kõhklesid, kui tuli välja, et putš on ees ootamas. Erdoğani tippkindralid ja luureülem hoidsid teda tunde infosulus, isegi kui atentaadirühm tema puhkekodu suunas liikus. Mitme Türgi julgeolekuohvitseri «ootame ja vaatame, mis juhtub» lähenemine lõppes nii mõnelegi neist vangistusega. Ka teiste türklaste seas on kahtlemata palju neid, kes otsustasid enne Güleni vastu pööramist putši lõpptulemuse ära oodata.
AKP ja mitu tema oponenti on ühes asjas üksmeelel: kui putš oleks õnnestunud, oleksid repressioonid palju hullemad. AKP toetajate arv on tõesti Güleni omadest palju suurem. Samas on AKP viimase 14 aasta jooksul leidnud kibestunud vaenlasi, kelle juhtide vangistamist oleksid aplodeerinud miljonid türklased, isegi kui paljud neist juhtidest väitsid usutavalt, et nende toetus Erdoğanile oli teeseldud.
Täna on Türgi kaugemal kui kunagi varem ühiskonnast, kus inimesed saaksid avatult ja ausalt rääkida. Käimasolevas nõiajahis kardavad igasuguste vaadetega kodanikud oma töökoha ja elu pärast. Pelgupaika otsitakse teeskluses, olgu see siis sotsiaalne, poliitiline, intellektuaalne või religioosne. Selline valdav valelikkus tugevdab Türgi korduvate poliitiliste kriiside põhjuseid.
Copyright: Project Syndicate, 2016.