Pronksiöö järel ütles Vene teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš, et tal on südamest häbi oma vägivallatsenud rahvuskaaslaste pärast, kes röövisid ja lõhkusid. Venekeelses meedias väideti, et tal on häbi olla venelane, näitlejat hakati halvustama. Ja siis, nagu välk selgest taevast, tuli Venemaalt pearolli pakkumine Jaroslav Targast rääkivasse mängufilmi. See oli ninanips kõigile, kes ei saa aru mõistest «rahva südametunnistus» ja vihkavad inimesi, kes neile tõe näkku ütlevad.
Kusjuures «rahva südametunnistus» võib olla ka teisest rahvusest: näiteks legendaarne muusik ja vene poeet Andrei Makarevitš astus välja Ukraina ründamise vastu, aga selle eest hakati teda taga kiusama ja solvama hüüetega, et juudi koht on Iisraelis. Samas teame, et pole tulisemat Ukraina okupeerimise pooldajat, kui Makarevitši rahvuskaaslasest laulja Josif Kobzon. Nii et geneetiline kood pole südametunnistusega seotud.
Erinevalt Ivaškevitšist arvab Kohtla-Järve ajakirjanik Svetlana Loginova praegu (Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos - toim), et pronksiöö tõstis kogu venekeelse elanikkonna eneseteadvuse enneolematult kõrgele ja et pole kahtlustki, kelle vastu pööravad elanikud relvapeidikutes olevad miinipildujad võimaliku sõjakonflikti puhul Ida-Virumaal.
Mulle tundub, et poerööve ja vandalismi rahvusliku eneseteadvuse tõstmise vahendiks võib pidada pigem kriminaali mõttelaadiga inimene. Kriminaal-šovinistlik ideoloogia on venekeelse meediaruumi üks hitte, pahaaimamatuid inimesi juhitakse mõttele, et kõik see on mitte üksnes võimalik, vaid ka õilis.
Poliitikute ja meedia vastutustunne