Hiljuti küsis üks tuttav Facebookis, kust võetakse, et Venemaa peaks olema demokraatlik riik. Iseenesest on vastus lihtne: see on sätestatud ju sealse riikluse alusdokumendi ehk 1993. aasta konstitutsiooniga, mille kehtestamise poolt andis referendumil hääle enamik Vene kodanikke.
Taavi Minnik: millised on piiri taga elavate venelaste valikud?
Kuid teisest küljest... Vaadates kas või viimaseid Venemaa riigiduuma valimisi, pole mingeid valimisi tarviski – piisaks sellestki, kui venemaalased õhtul «Vremjat» vaadates teleri poole noogutaksid. Tulemus oleks ikka sama.
Mis puudutab valimistulemusi, siis on pilt selge ja rääkigu solvunud opositsioonitegelased mida tahes, vastab see suures osas reaalsusele ehk režiimi ja võimuparteid Ühtne Venemaa toetab enamik Vene kodanikest. Need, kes elavad Venemaal teevad seda eelkõige paanilises hirmus homse päeva ees, olgu tänane riigimeedias taevani kiidetud stabiilsus, mis ta on. Üldjoontes, nagu postuleerisid kunagi bioloogid Engel ja Schmale, on loomariigis kaks baaskäitumist: kas tegutseda või tarduda. Praktikas esindabki suurem osa venemaalastest teist käitumistüüpi.
Piiri taga elavaid venelasi rõõmustab eelkõige loomulikult see, mida nad televiisorist näevad: Venemaa on põlvilt tõusnud, iPhone’i ja muid kõrgtehnoloogilisi imevidinaid seal muidugi ei looda, kuid kõige olulisem, et neetud lääs ja Venemaa naabrid teaksid, et kui vaja, siis võetakse jõuga ära. Peamine on, et kardetaks.
Siis järelikult ka austavad ja Venemaa on jälle suur. Lõi kas või Süürias Islamiriigi juba mitu korda puruks. Ja kui on vaja tõsta presidendi reitingut, küll teeb seda veel ka tulevikus.
Tegelikult on 16 aastat võimul olnud režiimi tulemus see, et Venemaast on tehtud vaesuv Kolmanda Maailma riik, millega sõbrustavad teised samasugused, nagu Mugabe Zimbabwe ja Maduro Venezuela, ja imetlevad mõned lääne napakad või raha- ja võimuhimurad avantüristid.
Samas on selle aja jooksul edukas olnud integratsioon läänega, sest võimueliit on ju tõepoolest Venemaa ühiskonna kõige läänelikum osa. Nad on turvalisse läände üle kandnud kõik võimalikud aktivad ning saatnud sinna oma sugulased ja armukesed. Teades, et kui nemad kunagi võimult tõugatakse, võetakse neilt kõik ja tuleb uus eliit ning kogu ratas keerleb jälle otsast peale. Nagu on Venemaa ajaloos korduvalt juba ette tulnud.
Viimased riigiduuma valimised olid nii või teisiti ka täielik läbikukkumine vene opositsioonile – toetus neile on marginaalne. Võib süüdistada muidugi režiimi kuritegelikku pahatahtlikkust, mida nad ka teevad. Kuid fiasko peamine põhjus on opositsionääride endi ideede puudus. Ei ole ideid ja reaalseid alternatiive, mida rahvale pakkuda.