Laialt levinud legendi kohaselt ennustab kevadise käo kukkumine elada jäänud aastaid. Võiks arvata, et rahvajuttudel ja uskumustel ei ole loodusteadustega midagi pistmist. Ometi avaldati just teadusartikkel, milles loodusteadlased analüüsisid seost inimeste eluea ja käokukkumise vahel (1). Artikli autorid on tuntud loodusteadlased ja ajakiri ise on korraliku mõjufaktoriga rahvusvaheline eelretsenseeritud väljaanne, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Isased käod kukuvad territooriumi tähistamiseks ning emaste ligimeelitamiseks. Käo kukkumiste arv ehk silpide arv ennustab aga laialt levinud legendide alusel erinevaid inimeste heaoluga seotud tunnuseid – aastaid abiellumiseni, elada jäänud aastaid vms. Vastavad legendid ulatuvad tagasi vähemalt keskaega ning on levinud nii Skandinaavias, Saksamaal, Poolas, Venemaal, Tšehhis, Ukrainas kui ka Eestis. Kas nii laialt levinud ja püsiva legendi tekkimiseks ja säilimiseks peab sel olema ka veidigi tõepõhja?
Legendi kehtivust testiti Taani farmides. Selleks loeti kokku käod ja nende kukkumiste arv ning andmeid kõrvutati lähedalasuvate talude suurusega, lindude liigirikkusega talude ümbruses ning talude eelmiste omanike elueaga.
Käo kukkumiste arv osutus väga varieeruvaks, ulatudes ühest korrast 45ni. Kukkumiste arv sõltus lähedalasuva talu suurusest. Mida suurem talu, seda rohkem silpe käo laulus. Suurte talude ümbruses oli suurem ka lindude liigirikkus ning nende talude peremehed elasid kauem.
Lindude liigirikkuse ja kägude esinemise seos on loogiline – käod on pesaparasiidid ja vajavad sigimiseks teiste linnuliikide olemasolu. Suuremate talude ümbruses oli liigirikkus suurem ning vanaks elavate talunike kodude ümbruses on liigirikkus suurem. Need seosed on veidi raskemad tõlgendada. Suuremad talud pakkusid ehk lindudele rohkem lisatoitu seemnete vmt näol? Ehk oli vanaks elavate talunike kodude ümbrus paremini hooldatud ja toetas suuremat liigirikkust? Või toetas mingi kolmas keskkonnatingimus nii maaomaniku pikka eluiga kui ka suurt lindude liigirikkust? Korrelatiivne seos käo kukkumise ja eluea vahel oli igatahes statistiliste meetoditega registreeritud. Paigus, kus käod pikemalt kukuvad, elavad inimesed tõepoolest kauem.
Kirjeldatud uurimus näitab autorite arvates, et folkloor mängib olulist rolli inimeste suhete kujundamisel loodusesse ja looduse mitmekesisusse. Ilmselt peaks õppima seda potentsiaali paremini looduskaitses ära kasutama. Inimesed vajavad lugusid, soovitatavalt põnevaid. Samas on näidatud, et negatiivne folklooritaust võib elurikkuse säilitamisel kohati hoopis takistavaks osutuda. Näiteks on leitud, et raskused roomajate ja kahepaiksete kaitsmisel tulenevad suuresti nende loomade negatiivsest rollist rahvajuttudes (2). Sama kurva saatuse all kannatavad ämblikud ja nahkhiired.
Käokukkumise ja inimeste eluea vahelist seost analüüsival artiklil ei tundu olema kuigi suurt praktilist väärtust. Ühelt poolt tundub, et lugupeetud teadlased raiskavad aega ja ressursse totrustele. Samas tõmbab selline artikkel tähelepanu mitmetele huvitavatele küsimustele. Esiteks teadusliku meetodi (hüpoteesi püstitamine, selle kehtivuse testimine, järelduste tegemine) laiemale rakendamispotentsiaalile igapäevaelu väidete kontrollimisel. Teiseks «vanarahvatarkuse» väärtustamisele – sageli põhinevad legendid ja tähelepanekud pikematel vaatlusandmetel ja mitme põlvkonna kogemusel, mida ei tohiks ignoreerida ja halvustada vaid seetõttu, et tegemist on rahvatarkusega.
Minu enda jaoks on see oluline õppetund, kuna olen minevikus korduvalt näidanud üles üleolevat suhtumist folklooril põhinevatele väidetele. Jah, suur osa sellisest «rahvatarkusest» on ilmselt alusetu jama, põhinedes eelkõige kinnituskalduvusel, mis paneb inimesi eelistama ja märkama nende uskumusi toetavaid fakte ning tõlgendama informatsiooni nii, et see kinnitaks nende juba olemasolevaid veendumusi. Ilmselt vääriks aga nii mõnigi vanarahvatarkus teadusliku meetodiga kontrollimist. Kui sellest ka maailmamuutvaid avastusi ei tule, siis suurenenud avalikkuse tähelepanu teadusliku meetodi rakendamisele ning inimese ja looduse vahelistele suhetele kindlasti.
(1) Ceriaco, L. M. P. 2012. Human attitudes towards herpetofauna: The influence of folklore and negative values on the conservation of amphibians and reptiles in Portugal. Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine 8.
(2) Moller, A. P., Morelli, F., Tryjanovski, P. 2016. Cuckoo folklore and human well-being: Cuckoo calls predict how long farmers live. Ecological Indicators in press:00-00.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamisteks uurimisvaldkondadeks on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.