Eesti tervishoiusüsteem on üks paremini toimivaid Euroopas. Sellise eelarverahaga, millega täna toimitakse, on aastaid väga edukalt hakkama saadud, ent kahjuks on viimastel aastatel midagi juhtunud – sõltumata sellest, et igal aastal on eelarve suurenenud, on tulemus olnud ikka miinuses.
Pakutud on head teenust, ent 45-miljoniline puudujääk on lubamatu. Poolaasta miinus on ligi kümme korda suurem planeeritud. Välja on hõigatud number 33 miljonit, kuid see summa on eelpool mainitust väiksem üksnes seetõttu, et sotsiaalmaksu laekus planeeritust ligi 12,6 miljonit rohkem.
Millele tuleks tähelepanu pöörata?
Olen veendunud, et enne kui hakkame rääkima eelarveaugu lappimisest, tuleks vaadata üle haigekassa teenused ja analüüsida, kas midagi ei tehta topelt või maksta üle. Üksnes kosmeetilised muudatused, näiteks töövõimetuse hüvitisele lae seadmine, ei oma väga suurt kokkuhoidu. Kogu asja tuleb vaadata süsteemsemalt.
Mida siis teha? Tihti juhtub näiteks nii, et tehakse inimestele analüüse ja uuringuid – olgu selle tellijaks siis perearst või piirkondlik haigla –, ning kui inimene saadetakse regionaalhaiglasse, siis selgub, et pilte pole üles laetud või haiguslugusid e-tervisesse pandud. Siis tehakse analüüsid uuesti ja haigekassa maksab selle eest topelt.
Ühest küljest on arusaadav, et arstidel lasub vastutus inimese tervise eest ja sageli on kõige kiirem ning lihtsam tellida lihtsalt uus uuring. Arstid kurdavad, et e-tervis ja haiglate IT-süsteemid pole piisavalt hästi ühitatud, mistõttu on varasemate uuringute otsimine väga ajamahukas. Infosüsteemid on lihtsalt ajale jalgu jäänud ning lonkavad mõlemat jalga. Seetõttu tuleb e-tervise ja üle-eestilise haiglavõrgu IT-lahenduste arendusega kiiresti edasi minna ja leida lahendused, et arstide tööd lihtsustada ja minimaliseerida topelttöö. Mittevajalik topelttöö tähendab topelttasusid.