Aivar Kokk

FOTO: Peeter Langovits

Haigekassa teatas, et nende poolaasta eelarve on sel aastal 33 miljoni euroga miinuses, tegelikult oleks see number märgatavalt suurem, kui sotsiaalmaksu laekumine poleks olnud oodatust parem. Nüüd otsitakse võimalusi, kuidas olukorda parandada, ent esmalt peaks sisuliselt üle vaatama, kust saab kokku hoida ja mida efektiivsemaks muuta, praegu tegeletakse üksnes kosmeetiliste muudatustega, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Aivar Kokk.

Eesti tervishoiusüsteem on üks paremini toimivaid Euroopas. Sellise eelarverahaga, millega täna toimitakse, on aastaid väga edukalt hakkama saadud, ent kahjuks on viimastel aastatel midagi juhtunud – sõltumata sellest, et igal aastal on eelarve suurenenud, on tulemus olnud ikka miinuses.

Pakutud on head teenust, ent 45-miljoniline puudujääk on lubamatu. Poolaasta miinus on ligi kümme korda suurem planeeritud. Välja on hõigatud number 33 miljonit, kuid see summa on eelpool mainitust väiksem üksnes seetõttu, et sotsiaalmaksu laekus planeeritust ligi 12,6 miljonit rohkem.

Millele tuleks tähelepanu pöörata?

Olen veendunud, et enne kui hakkame rääkima eelarveaugu lappimisest, tuleks vaadata üle haigekassa teenused ja analüüsida, kas midagi ei tehta topelt või maksta üle. Üksnes kosmeetilised muudatused, näiteks töövõimetuse hüvitisele lae seadmine, ei oma väga suurt kokkuhoidu. Kogu asja tuleb vaadata süsteemsemalt.

Mida siis teha? Tihti juhtub näiteks nii, et tehakse inimestele analüüse ja uuringuid – olgu selle tellijaks siis perearst või piirkondlik haigla –, ning kui inimene saadetakse regionaalhaiglasse, siis selgub, et pilte pole üles laetud või haiguslugusid e-tervisesse pandud. Siis tehakse analüüsid uuesti ja haigekassa maksab selle eest topelt.

Ühest küljest on arusaadav, et arstidel lasub vastutus inimese tervise eest ja sageli on kõige kiirem ning lihtsam tellida lihtsalt uus uuring. Arstid kurdavad, et e-tervis ja haiglate IT-süsteemid pole piisavalt hästi ühitatud, mistõttu on varasemate uuringute otsimine väga ajamahukas. Infosüsteemid on lihtsalt ajale jalgu jäänud ning lonkavad mõlemat jalga. Seetõttu tuleb e-tervise ja üle-eestilise haiglavõrgu IT-lahenduste arendusega kiiresti edasi minna ja leida lahendused, et arstide tööd lihtsustada ja minimaliseerida topelttöö. Mittevajalik topelttöö tähendab topelttasusid.

IT-süsteemide korrastamine on oluline kokkuhoiu koht ning siin võiks kaaluda haigekassa reservide kasutuselevõttu, et süsteem kiiresti ja hästi välja arendada. Samas tervishoiuteenuse osutajad, kes ei pane e-tervisesse uuringuid koos vastustega, analüüse ja haiguslugusid – nendele võiks Haigekassa maksta teenuse osutamise eest koefitsiendiga – nad ei tee ju 100 protsenti nõutud tööd, vaid ainult osa sellest.

Parem IT-süsteem võiks parendada ka järjekordade probleemi. Perearstid üle Eesti ei näe, kui pikad on haiglates eriarstide järjekorrad ja kus saaks patsient kiiremini ravi. Patsient peaks saama otsustada, et kui näiteks Valgas on võimalik kahe nädala jooksul arstile saada, siis soovi korral läheb ta sinna, mitte ei oota mitu kuud. Täna perearstid seda ei näe, aga võiks.

Ravijuhu keskmised hinnad haiglate vahel ei erine mitte mõne protsendi jagi, vaid mitu korda!

Keskmine hind

Teine küsimus, mis vajab lahendamist, on see, et haiglatele makstakse sama ravijuhu eest erinev hulk raha. Ravijuhu keskmine hind erineb mitu korda. Isegi Tartu Ülikooli kliinikumi ja PERHi puhul erinevad ravijuhtude hinnad.

Kas Tartus pakutakse halvemat tervishoiuteenust kui Tallinnas? Midagi on sellisel juhul väga mäda. Kuigi teenuste hinnad on kõigil teenuse osutajatel samad, siis mõned haiglad on ikkagi suutnud haigekassalt paremaid hindu välja kaubelda – pikemad ravijuhud, rohkem uuringuid ja analüüse teha võimaldavaid ravijuhte. Nii see olla ei tohiks.

Kolmandaks tuleks üle vaadata haigete omaosalus. Praegu on hospitaliseeritud patsientide omaosalus 1 protsent teenuse maksumusest. Kui haigeks jään, maksan esimesel kümnel päeval 2,5 eurot voodikoha eest. Pärast seda ei maksta enam üldse. Samas, kui pannakse kõrvale hoolduspoolele, siis on hind pea neli korda suurem.

Meil on tervishoius prioriteet katta ravimid, aga muus osas võiks läbi rääkida. Kui voodikoha tasu tõuseks 2,5 euro pealt 3 euro peale, siis kui ka 30 päeva olla haiglas, on summa 90 eurot. See ei tohiks mitte kellelegi olla ülejõukäiv, ent hoiaks hulga raha kokku.

Neljandaks küsimus, millist ravi haigekassa täielikult kinni maksab. Maovähendusoperatsioonid maksab näiteks haigekassa täielikult kinni. On juhtumeid, kus see on väga oluline ja inimene ei saa ise selleks väga midagi teha, ent enamikul juhtudel on tegemist vale toitumise ja vähese liikumisega. Kui inimene on jätnud enda poolt asjad tegemata, siis kas haigekassa peab saja protsendi ulatuses kinni maksma tema laiskuse? Täna puudub analüüs, kui palju pärast sellist operatsiooni on võimalikke tüsistusi või kui palju seesama inimene on uuesti haiglas, et üht, teist või kolmandat teha.

Viiendaks. Väikehaigla peab täna eriarsti teenuse pakkumiseks selle tellima mõne suurema haigla kaudu. Tänane olukord eeldab kokkuleppeid, et saada eriarstiteenust, ent on selge, et suurhaiglad tahavad siin teenida. Varem toimis asi teisiti ja see muudeti seetõttu, et vähendada kulusid ning järjekordi. Seda pole aga juhtunud.

Eriarsti järjekorrad ei ole vähenenud, aga regionaalne eriarstiabi kättesaadavus on tunduvalt halvenenud. Võib-olla ei olnud need otsused, mis mõned aastad tagasi tehti, kõige õigemad. Omal ajal kritiseeriti neid võrdlemisi palju ja ehk tuleks need otsused nüüd üle vaadata.

Samuti tuleks kriitiliselt analüüsida investeeringuid. Kas kõikides haiglates on täna seadmetele 24/7 koormus või ostetakse kuhugi aparaat, millel kasutust nädalas vaid paaril korral? Seadmetele lisaks tuleks kaaluda betooni investeerimist. Võib-olla tuleb ühel hetkel teha otsus, et suurhaiglate investeeringute pangamaksed tasub riik ja haiglad saaksid keskenduda haigete ravimisele.

Meil ei ole aastaid vaadatud haigekassa tööd sellise pilguga, kuidas ta oleks inimestele kõige sõbralikum ja samal ajal riigile otstarbekam. Usun, et peaksime vaatama tervishoidu märksa laiema pilguga ja hindama, kas tehtud otsused on ikka õiged või saab kuskil teha paremini.