Toomas Kümmel: mis valu on Kallasel presidendiks saada?

Siim Kallas Foto: Liis Treimann

«Inimesi ei ühenda miski rohkem, kui ühiselt sooritatud valgustkartvad teod,» ütles raamatu «VEB-fond. Kadunud raha» autor Toomas Kümmel intervjuus Sirbile.

Toomas Kümmel, oled ühe tõsiselt mahuka ja faktidest pungil raamatuga maha saanud. Aga hoolimata sellest, et «VEB-fond. Kadunud raha» püsib mitmendat nädalat müügiedetabelite tipus, ei ole peavoolumeedias sellest kippu ega kõppu.

Toomas Kümmel: Mina ei kasutaks liigitust peavoolu- ja alternatiivmeedia. On ajakirjandus ja on midagi muud, mis ei ole ajakirjandus. Näiteks meelelahutus, propaganda, suhtekorraldus või lihtsalt grafomaania. Ajakirjandust võib olla Facebookis või gümnaasiumi ajalehes. Ja ei pruugi olla kollastes üleriigilistes ajalehtedes või küllaltki suure levikuga seltskonnaajakirjades, kuhu edevad inimesed saavad osta pilte oma roosast magamistoast. Mõni blogi on palju sisukam kui mõne suure ajalehe juhtkiri. Nii et kriteeriumiks olgu ajakirjandus või mitteajakirjandus.

Aga tagasi küsimuse juurde. Meie ajakirjanduses on tekkinud enesetsensuur. Ja sinisilmsus. Pärast Eesti Panga auditit kirjutas Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel: «Kuigi ma olen küll ja küll oma ajakirjanikutöö kestel näinud, kuidas inimene teisel pool lauda südamerahus näkku valetab, hakkasin aastatega VEB-fondi asjus tippametnikke ja poliitikuid uskuma. Ei saa ju olla, et kõik vassivad. Aga näe, ikka õpid kuni elad.» See on emotsionaalne, kuid siiras ja vajalik ülestunnistus.

Kas sulle ei tundu, et sarnaselt sinuga mõtleb veel üks mees, kes meenutas: «Olin otsekui joobnud. Kuidas ma nautisin saabunud sõnavabaduse aega! Ma ei ole kindel, kas enam ongi sellist ajakirjandusvabadust kui toona? Meid ei terroriseerinud vajadus omanikele kasumit teenida. Meid ei takistanud tänased poliitilise vaikimise nõuded. Sina-ei-ütle-midagi-minu-kohta-mina-ei-ütle-midagi-sinu-kohta.»

Kuldsed sõnad.

Oskad äkki öelda, kes nii on kirjutanud?

Ei oska.

Siim Kallas oma viimases raamatus «Kallas».

Kallas on huvitav mees, ta on palju ilusaid asju öelnud. Et eliidil on ka kohustus. Lugesin hiljuti üle tema manifesti «Kodanike riik» ja kirjutaksin sellele ka praegu alla. Paraku pole manifestist midagi ellu viidud. See on Kallase ja Reformierakonna fenomen – kõik oma kaotused on nad suutnud võitudena näidata. Nad on väga osavad. Eesti keeles on veel üks ilus sõna – koorekiht. Nagu kadakasakslus. Nõukogude nomenklatuuri tegelased said uutes ja vabamates tingimustes edasi susserdada. Koorekiht, kes tõuseb pinnale. Tegelikult ostetud eliit.

Kuidas selle teemani jõudsid?

Õnne peab olema. See ei ole ju saladus, et mul on Venemaal sõbrad ajakirjanikud. Kurb, et keegi neist ei ole Venemaale jäänud, aga õnneks on nad elus. Ühel oli kursusevend, kes töötas VEBi õigusosakonnas. Ühe olengu käigus suundusime selle kontorisse, kuna seal pidi Eesti kohta olema huvitavaid dokumente. Eks sai siis sealt võtta, mis võtta andis. Aga möödus mõni aasta ja see tegelane andis mulle mõista, et kõige mõistlikum oleks selle teema uurimine kohe lõpetada. Ta ei julgenud seda Tallinnas öelda, pidin minema Helsingisse … Ja ma ei olegi teda rohkem tüüdanud, sest ei taha talle pahandusi tekitada. Aga selleks ajaks olin ma juba ka Eestis saanud otsa peale. Niipalju oleme ikkagi demokraatlik riik, et täielikku ringkaitset pole võimalik üles ehitada. On inimesi, kes jäävad ausaks ja räägivad.

Õnn, et viimane VEB-fondi juhataja oli Rein Järvelill, et Eesti Panga presidendiks sai Ardo Hansson. Väga palju aitas mind Kalle Jürgenson, kes oli Eesti Panga nõukogu liige. Aga minu kõige karmim kriitik ja esimese raamatu «Isamaa rüüstajate» (2004) toimetaja oli Rein Otsason (1931–2004). Ta tegi mu käsikirja nii punaseks, et ühel hetke oli tunne, et ma viskan selle minema. Aga ta julgustas mind teemaga jätkama.

Selle raamatu läbilugemine nõuab tahtejõudu, sest tekst on tihe ja faktirohke. Kõik need skeemid on nii keerulised, et tavainimene ei pruugi seda pähklit katki närida. Ent mingeid anonüümseks jääda soovivaid tegelasi ei ole, kõik on must valgel dokumentaalselt tõestatud. Sellegipoolest kardan, et kuigi Siim Kallas pole selle raamatu peategelane, oled meie koorekihi unerahu rikkuja …

Uskumatu, kuidas ta alati peseb oma käed kõigest puhtaks! Ta on nagu VIb klassi poiss, kes on kooli peldikus suitsetamisega vahele jäänud ja teatab, et see ei olnud tema suits. Või et tegi ainult ühe kõhvi. Ardo Hansson, kes ei puutunud üldse VEB-fondi, on ainsana selle eest vabandanud. Aga need, kes supi kokku keetsid, istuvad nagu kuldid rukkis. See näitab erinevat kultuuri(tust) ja ka lastetuba. Tunnistage oma vigu ja vähemasti vabandage inimeste ees!

Kui palju sind ähvardati, kas, piltlikult öeldes, käidi su ukse taga ka soku häält tegemas?

Eks minugi elus ole juhtunud, et juhipoolne autoratas veereb ühtäkki masinast eespool … Aga ma ei seosta neid asju millegagi, vastasel juhul oleksin ammu lolliks läinud. Nagunii püüti juhtunut aastaid marginaliseerida.

Kui jätame kõrvale kõik VEB-fondiga seotud hämamised, luiskamised, valetamised ja suisa võltsingud, mis meid viimased veerandsada aastat on saatnud, siis kus tehti esimene viga? Millised olid järgnevad möödalaskmised?

Esimene viga oli VEB-fondi moodustamine. See oli tegelikult pretsedenditu sundvõõrandamine. See oleks sama kui hoida raha SEBs, aga ühel hetkel teatab pank, et me hoidsime seda hoopis Frankfurdi pangas, mis läks pankrotti. Tol ajal ei saanud keegi sellest aru. Liina Tõnisson tegi ettepaneku, et äkki riigikogu liikmed teevad endale asja selgeks. Tema väitel oli vähem kui kümme rahvaasemikku, kes seda teemat riigikogu VII koosseisus valdasid. Ennast majandusteadlane nende hulka ei lugenud.

Kui see otsus – mitte seadus! – vastu võeti, siis pidanuks kuue kuu pärast kokku tulema kreeditoride koosolek. Aga koosolek toimus alles seitsme aasta kolme kuu pärast. PEAP ja hiljem SEB ei pidanud sellega tegelema. IMF pakkus välja normaalse kava, kuidas probleemi lahendada – tulnuks võtta laenu ja PEAP (Põhja-Eesti Aktsiapank) privatiseerida. Aga seda ei tahtnud Kallas ja Eesti Pank mitte mingil juhul teha. Päästeti küll PEAP, mis sisuliselt oli Eesti Panga üks osakond, aga hoiustajad visati tänavale. Rudolf Jalakas (1914–1997) oli väga imestunud, et Siim Kallas, kes kogu aeg jälgis IMFi juhtnööre, ei pööranud sellele soovitusele mingit tähelepanu.

Siim Kallas tõi Eesti Panka ka oma meeskonna. Ta ise on seda kirjeldanud nii: «Värbasin ära Enn Teimanni, kel oli üsna juhuslikult ühes väikefirmas igav. Tuli valuuta­osakonna juhatajaks. Teine, keda tõsiselt masseerisin, oli Vahur Kraft, kes töötas Sotsiaalpangas. Ta ei tahtnud ka kuidagi tulla. Värbasin asetäitjaks, ta ütles ära ja polnud nõus, aga lõpuks ikka tuli.»

Nojaa, aga seda ta kirjutas kogumikus «Eesti rahareform 1992», mis ilmus 1997. aastal. Praegu ta enam sellest «töö­võidust» ei räägi.

Kõikjalt paistavad välja Vahur Krafti kõrvad.

Ka nii võib öelda. Eks ta ole natukene õnnetu tegelane. VEB-fondi uurimiskomisjoni kolm liiget on mulle kinnitanud, et Kraft võttis tankisti rolli vabatahtlikult.

Võltsis dokumenti?

Ekspertiis tuvastas võltsingu, prokuratuur ei näinud kriminaalasja algatamiseks põhjust, masendav. See oli nagu signaal, et riigikogu uurimiskomisjoni võib viia võltsitud dokumente ja valetada, niikuinii midagi ei juhtu. Uskumatu, aga Eesti Panga endine president viib riigikogu komisjonile võltsitud allkirjaga paberi, justkui Aleksandr Matil oleks olnud raha Vnešekonombankis arvel. Aga see võltsing meenutas eelmisel õhtul vannitoas kääride ja liimiga tehtud käkerdist. Ime, et ta tõendi pähe saunapiletit ei viinud. Aleksandr Matil polnud Vnešekonombankis mitte sentigi! Ainuke raha oli see Venemaa Loode Jõelaevanduse vale ülekanne, mis kanti kohe Belka Trading Corp arvele Kredobanki. Nojah, vähemasti firma nimi kõlab tõlkes uhkelt ja annab edasi asja olemuse.

Jürgen Ligi väitis, et spekulandid ostsid sertifikaate kokku. «Nemad ka seda riiki hagevad, loodavad mingit raha teenida. Üks viis raha teenida on kasutada kalleid advokaate ja saada Eesti riigi abil veel kord rikkamaks.»

Nüüd tahaks Andres Lipstokki tsiteerida: «Sellist jama ei ole võimalik kommenteerida.»

Jõudsimegi ühe peategelase, Aleksandr Mati juurde. Urmas Kaju (1956–2014) meenutab raamatus: «Skandaalne on mistahes panga poolt valeandmete esitamine klientide finantsnõuete summa kohta. Hüperskandaalne on aga teadlikult väärandmeid sisaldav dokument tolle TSL International miljoninõuete kohta. Selle eest pannakse vangi. On ju kirjutatud õhust mõnikümmend miljonit dollarit. See ei ole nali. See on kriminaalkuritegu. Et petta sooviti justnagu «for the good cause», ei oma vähimatki tähtsust. See võiks olla vaid süüd pehmendav ja heal juhul karistust vähendav asjaolu. Ja petjaks on osutunud Eesti Vabariigi keskpank – kelle usaldusväärsus lihtsalt peab seisma väljaspool igasugust kahtlust. Tahaks sel puhul vanduda: «JOKK tvoju Matt. Aleksander Matt».»

Aga nii täpselt ongi. Sel Matil pidi võimukoridorides olema väga tugev katus. Kõik pingutasid, higipull otsa ees, et Matt saaks raha ära varastada. Tule jumal appi! Kaju oli alguses minu suhtes väga umbusklik. Läks poolteist aastat tema lahtikruttimiseks. Oli siiski paar asja, mille puhul ta ütles, et sellest ma ei räägi, sest elu on kallis. Küsisin Kaju käest, palju siis Kallas, Kraft ja Treimann VEB-fondi tegemistel silma peal hoidsid. Kaju sügas kukalt, mõtles pikalt ja ütles: «Lõpu poole väga tihti. Pea iga poole tunni tagant pistsid pea kabinetti ja küsisid: «No, mehed, kas on juba valmis või?»»

Ja kui asi kiskus jamaks, tuli see veel keerulisemaks ajada.

Ühtepidi küll, aga teistpidi on Eesti Panga palgatud advokaadid seda omakorda lihtsustanud – à la Moskva võttis meie raha ära. Üllar Talviste, pärast seda, kui Ardo Hansson oli vaikimisnõude advokaatidelt maha võtnud, ei suutnud oma muiet varjata, kui mulle vanu aegu meenutas. See oli ju puhas tsirkus. Aga ma pean Talvistest lugu, sest ta on aus inimene. Tema tegi oma tööd. Samal ajal võiks Aare Tark, kes kirjutas mu eelmise raamatu «Isamaa rüüstajad» (2004) kohta Päevalehes, kuidas ma Vene huvisid kaitsen, vähemasti vabandada. Raske on vastu vaielda ja seletada sama lihtsustatult, mis seal juhtus. Tegelikult läks Vnešekonombank pankrotti nii nagu Nõukogude Liit ja Eesti NSV. Sellest ei räägi keegi, et Eesti ettevõtted, kes sellest pangast laenu võtsid, jätsid tagasi maksmata. Tootmiskoondise Eesti Tsement raamatupidaja kirjutas kõige parema põhjenduse, miks tehas jättis laenu tasumata: «seoses Eesti iseseisvumisega».

Venelastel on ju see asi üleval ja intress muudkui tiksub.

Kui summad on nii suured, muutub sündmus ise ebareaalseks ja hoomamatuks.

Jah. See on nagu praegu praamihankega, kus üks ametnik väitis, et me ei kaota suurt midagi, ainult viis miljonit eurot. See on ju suur summa, pool meie Jõelähtme valla eelarvest!

Mulle meeldib Rein Järvelille söakus, kes raamatu eessõnas tõdeb, et need ikooniinimesed on saanud endale külge puutumatuse aura ning nende otsustes ja tegudes ei tohi kahelda. Aga veatu fassaadi taga oli segadus ja seadusetus.

Aus inimene. Eessõnas ta väidab, et igale täisealisele eestimaalasele on see maksma läinud umbes 900 Eesti krooni. Raske öelda. Kuid Järvelille tõdemusega, et «kuriteod aeguvad, neid toime pannud inimesed aga jäävad», nõustun ma küll.

Reformierakonna püüd Siim Kallast presidendiks upitada sarnaneb sellega, kuidas Mart Kadastikust taheti Tartu aukodanikku teha. Kas mõlemad lõpevad piinliku möödalasuga?

Ei taha ennustada. Aga mis meeleheitlik valu on Kallasel presidendiks saada? Kirjutagu raamatuid, lugegu loenguid. Kui vaadata tema kõige tulisemaid toetajaid, siis on see ju maksumaksjate klubi!

Inimesi ei ühenda miski rohkem, kui ühiselt sooritatud valgustkartvad teod.

Kas nüüd võib VEB-fondi loole punkti panna?

Ei tea ju, mis kuskilt võib välja imbuda. 2004. aastal teema ka vaibus. Äkki keegi hakkab rääkima, kuidas omavahel raha jagati. Ja pole välistatud, et Venemaa tahab mingil põhjusel Eestit rünnata. Meie riik on ju neile võlgu. Siiamaani ei ole idanaaber selles küsimuses piiksugi teinud. Kas oodatakse õiget hetke? Me ei saa olla kindlad, et seda asja ühel hetkel välja ei käida.