Kaugeltki kõik, mis jõuab meieni välismailt, pole puhas kuld. Kindlasti võib seda peale muude valdkondade öelda ka ajakirjanduse kohta. Tänasest Postimehest saate lugeda, et rohkem kui miljonilise trükiarvuga Vanity Fairi artiklis esineb Eesti nimi seoses kolme ravimi kliiniliste uuringutega. See, mida seal Eesti kohta kirjutatakse, pole sugugi meeldiv. Rõõmu võiks siiski tunda selle üle, et ebameeldiv sõnum on seekord vale.
Lisaks erutusele, mis meis väikese maa ja rahva esindajatena oma nime suure levikuga väljaannetest lugedes loomulikult tekkib, kulub ära annus elutervet skeptilisust. Ja see, et meie oma spetsialistid tõepoolest tunnevad Eesti olusid paremini kui seda väikest maalappi piltlikult öeldes hetkeks lennukiaknast silmanud kirjutajad.
Eesti ei ole õnneks koht, kus ravimiuuringute järelevalve lonkaks ning kus suured ravifirmad saaksid raha eest osta endale sobivaid tulemusi. Riigi ja spetsialistide asi on tagada, et uuringud oleksid ohutud, et neid tehtaks nõutaval teaduslikult tasemel ja järgitaks eetikanõudeid.
Muu hulgas seda, et iga osaleja teaks, milleks ta nõusoleku annab. Uuringuteks peab olema nõusolek nii ravimiametilt kui ka eetikakomiteelt. Eetikakomiteedesse, mida Eestis on kaks, on kaasatud eri valdkondade spetsialistid. Meie karistusseadustik näeb ette vastutuse uuringu tegemise eest inimesega, kes ei olnud andnud oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei teavitatud kaasneda võivatest ohtudest. Iga potentsiaalse osaleja asi on aga oma valikut põhjalikult kaaluda.
Suur dilemma seisneb selles, et ühtpidi tahame meiegi tarvitada üha paremaid ravimeid, teistpidi oleks meeldivam, kui nendega kaasnevad võimalikud riskid selgitataks välja «kusagil mujal».
Kuna ravimiuuringutele «viimast lihvi anda» ehk hinnata ravimi kasu ja ohu suhet on võimalik ainult kliiniliste katsetuste käigus, ei saa nendeta kuidagi läbi. Kus selliseid uuringuid siis teha? Kas tõesti ainult USAs või siis hoopis päris vaestes arengumaades? Isegi kui te sellele küsimusele vastate, et Eestil pole põhjust uuringutest täielikult kõrvale jääda, ei sunni keegi teid isiklikult mõnest uuringust osa võtma.
Kes otsib põhjalikumat, ent siiski mittemeedikule arusaadavat sissejuhatust ravimiuuringute teemasse, võib üles otsida Alar Irsi artikli «Arstiteaduslikud katsed: norm, eetika ja usaldus», mis ilmus Postimehe lisas AK 13. novembril 2010.