Kristina Herodes: tagarääkimine ja esindusrääkimine

Kristina Herodes Foto: Jelena Rudi

Kas teile ei tundu, et täna on tavaks kõike jagada, lausa maniakaalselt? Samas ka arvustada kõike ja kõiki, üsna samaväärse hasardiga? No muidugi, vabadus täpselt seda tähendab. Teen, mida tahan, ja ütlen, mida mõtlen. Aga siin ongi konks: ei öelda kaugeltki seda, mida mõeldakse. Jagamine on üldjuhul väga fassaadlik ja siirusest sama kaugel kui Päikesesüsteemist välja pudenev Pluuto.

Meil on kaks normatiivset tõde: üks kehtib meile ja teine neile. Mulle tundub, et inimesed aktsepteerivad seda nagu mingit üldkehtivat head tava, kõik teevad nii, sest nii on kombeks teha. Tahad ju ometi endast head muljet jätta? Olla sarnane isend kanakarjas, et jumala eest ära ei nokitaks? Niisiis, vaatame, kuidas see siis käib.

Oma elust räägitakse ainult ilujutte. Glasuuritakse, liialdatakse ja poseeritakse. Suhtes olijatel käib päevast päeva lillede ja küünaldega vehkimine ning käsikäes Kuu poole õhkamine. Võsukeste elu on üks kullasärane saavutuste jada. Samasse alaliiki kuuluvad ka koduloomad, kes on lakkamatult supernummid ja viskavad jala pealt saltot. Tööelu – samuti üks ürgedukas mäkketõus. Suur osa meist näeb iga päev vaeva, et jätta oma elust ideaalset muljet, nii et tihti pole mahti märgatagi, mis seal tegelikult toimub.

Hoopis erinev on suhtumine teistesse. Nojaa, edulugudele on küll kombekas kaasa noogutada, kuid sisimas eelistavad paljud vaadata teiste tegemisi läbi teravdatud kriitikafiltri. Alati keegi eksib, teeb valesti, ütleb valesti, mõtleb valesti… Või no kui kohe kuidagi midagi ei leia, siis on ta niisama nõme. Kole, paks, kannab maitsetut kleiti… 

Meedias toimub täpselt sama, mis sotsiaalmeedias või sõbrantside veiniõhtul: halb uudis on hea uudis, kõik on elevil ja tahavad teada. Oma elus räägitakse vaid läbi ilustavate filtrite, need lood on sama ebatõesed ja ebahuvitavad nagu hoolsalt tuunitud ja instafiltritest läbi lastud libaelu ikka. Klatš on nagu hüpnootiline paha hais, kellelegi ei meeldi tegelikult selle sees olla, kuid kõik on liialt uudishimulikud ja lummatud, et lahkuda. Mine tea, saab veel midagi valgustkartvat teada, millele toetudes hiljem vaesele tagaräägitavale vargsi mõni üleolev pilk visata.

Kes julgeb tõde välja öelda, tundub ebaviisakas ja imelik. Ja oh seda üllatust, kui keegi kirjutab avameelse loo sellest, kuidas ta ise eksis ja end rumalasse olukorda pani. Ma tegin seda hiljuti ise – tean, millest räägin. Kõik kargavad kõrri. Samas kõik loevad. Inimestel on tühjadest maneeridest isu täis, ma ei saagi aru, miks seda moepärast edasi tehakse, kui kedagi tegelikult ei eruta ega huvita.

Sisutühjade täitetegevuste asemel, nagu oma elu ülistav esindusrääkimine ja vaid emotsioonivahul purjetav tagarääkimine, võiks vahelduseks hoopis suu kinni panna ja vaikida. Pole tähtis, kuidas näib – loeb see, kuidas on.