Odessa

FOTO: SCANPIX

Ukraina on kuum teema. Loodetavasti püsib riik maailma meedia fookuses ka edaspidi ja ehk ei ole selleks vaja enam nii veriseid sündmusi, kui viimase kahe aasta jooksul tavaks on saanud, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Riik on suur ja lisaks külmutatud sõjatandrile Ida-Ukrainas elab kümneid miljoneid ukrainlasi oma igapäevaelu ja proovib hakkama saada tasapisi aina halveneva elatustasemega. Külastasin hiljuti Ukraina pärli, mis neile peale Krimmi veel jäänud on, Odessat ja sain palju kinnitusi, et eluolu Ukrainas on kõike muud kui paranenud. Perspektiivid on üsna tumedad.

Kui varem on puhkust Odessas peetud nauditavaks privileegiks üle kogu endise Nõukogude Liidu, siis seoses praeguse sõjalise konfliktiga pidasid head tuttavad Peterburist ja Moskvast minu suviseid reisiplaane meeletuseks. Ka laia silmaringi ja suure välissuhtluse kogemusega haritud venemaalased kujutavad Ukrainat täna ette sõjatandrina, kus tänavatel patrullivad paremäärmuslased ja iga venelane saab kindlasti peksa.

Odessa ametiühingute maja. Foto:

FOTO: Erki Loigom

2014. aasta jaanuari väga segased sündmused Odessas, kus 42 venemeelset ametiühingumajja sisse põles, ei jätnud kahtlust – tugevate vene mõjudega omalaadne kuurortlinn on podisev katel, kus rahvustevaheline alatine sõprus on saanud väga tugeva löögi. Ametiühingute maja on tänaseks laineplekist aiaga piiratud ja kogu linnas on endiselt valitsemas suuremate rahvakogunemiste keeld.

Odessa ajaloo ja olemuse teemadel ei ole ma kindlasti pädev Igor Gräzini või Juku-Kalle Raidi tasemel sõna võtma, kuid nädalase viibimise ajal tekkis omajagu mõtteid ja kogemusi, mis küll mõningaid arusaamu paljuräägitud Ukraina korruptsioonist muutsid.

Ukraina «arengud»

Seda lugu ajendas mind kirjutama vägagi lugupeetud ja paljunäinud kaitseministri Hannes Hanso uskumatult moosine esinemine 25. augusti Vikerraadio saates Uudis+, kus muidu äärmiselt laia pilti nägev ja maailma suurepäraselt tajuv minister kiitis Ukraina arenguid. Ukraina ei olevat kunagi olnud nii sihikindel, tahtejõuline ja palju ei puuduvat lausa läänelikust riigist.

Ma ei tea, mida Hannes Hanso Kiievis toimunud sõjaväe paraadil nägi, kuid ilmselgelt tuimestas ukrainlaste väline paatos ja ürituse patriootiline meelsus ministri kainet mõttemeelt. Ma loen ja kuulan Hannes Hansot siiski ka edaspidi suurima huviga ja loodetavasti peale ministriameti mahapanemist vaatab ta ka sellele intervjuule veidi teisiti tagasi.

Ukraina on maa, kuid riigini on veel pikk maa minna. Sellekohase mõtteavaldusega esines hiljuti Venemaa asjatundja Karmo Tüür ja paremini ei anna Ukraina tänase olukorra kohta öelda (12. august Vikerraadio Uudis+).

Vastab tõele, et Ukrainas on patriootilisuse puhang, kus tänavatel ja raadiojaamades kutsutakse mehi üles liituma eraarmeedega, kus tõepoolest inimesed korjavad raha ja ostavad oma ressursside eest rindele minemiseks relvastust, kuid üldine riigitunnetus on Ukrainas viimaste aastatega tunduvalt langenud.

Patriootlik fotonäitus. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Viibisin Ukrainas ka kolm aastat varem, vahetult enne pöördelisi sündmusi Maidanil ja juba siis pidin korduvalt imestama, kui arusaamatu on ka heal järjel ja haritud noorte ukrainlaste arusaam riigi toimimisest. Võib-olla mulle lihtsalt sattusid ette inimesed, kes pidasid normaalseks õiges suunas nutsurulli veeretada, kuid nende jaoks tundus maksude maksmine riigile midagi täiesti arusaamatut. Nüüd, kolm aastat hiljem on korruptsiooni ulatus ja tase aga lömastamas igasugust riigi toimimiseks vajalikku majanduslikku skeemi.

Ümberkorraldused

Ukrainas on praegu ümberkorraldamisel kogu korrakaitsesüsteem. Vana kaardivägi, kes on harjunud sularahaga kõike lahendama, saab kinga ja uued, väidetavalt rikkumata kadetid, võtavad politsei järk-järgult üle. Konkreetsemalt Odessas on politsei ümberkorraldamisega seotud endine Gruusia asesiseminister Georgi Lortkipanidze, kelle pani ametisse 2014. aastal Ukraina presidendi Petro Porošenko poolt Odessa oblasti kuberneriks nimetatud endine Gruusia president Mikheil Saakašvili.

Lortkipanidze on Gruusias tuntud kui sealse allilma raputaja ja samalaadset efekti loodab Ukraina riik ka Odessa regioonis. Küll aga põrkuvad n-ö grusiinide politsei huvid väga rängalt endiste politseiametnike huvidega linnas ja regioonis ning seeläbi on tekkinud kummaline olukord – politseiametis käib vihane sisevõitlus, kus ühel pool on Odessa venemeelne ja oligarhiat kaitsev linnapea Gennadi Truhanov ja teisel uuendusi läbi suruda lootev Saakašvili.

Meeleavaldus. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Kui 2014. aastal mahtusid kaks meest veel ühele pildile, siis nüüdseks on neist saanud verivaenlased ja võitlustanner jookseb mitte kriminaalide ja korrakaitse vahel, vaid politseinike endi keskelt. On ka infot politseinike omavahelistest arveteklaarimistest. Odessas kohatud kohalike sõnul tuleb neil päevil kõige enam karta just politseid, kuna kriminaalide hulgas on teatav kord ja hierarhia veel alles.

Sarnaselt Tallinnaga on ka Odessa sadama piirkonnas äärmiselt oluline merevärav, mille kaudu liigub riiki ja riigist välja miljardite väärtuses importi-eksporti. Peamiselt sadamas toimuv ongi senise linnapea Truhanovi peamine motivaator, kuid ka siin on Saakašvili meeskond tegemas muudatusi, mis tekitavad viisakal moel kirjeldatuna teatavaid pingeid.

Odessa sadama tolliosakonna juhiks määratud 26-aastane Julia Maruševska on Odessa merevärava korruptsiooniga võideldes sunnitud tunnistama, et laevatäie lahtitollimise eest saadud miljonilised altkäemaksud on vähenenud küll mitu korda, kuid sellest lõplikult vabaneda proovimine võib osutuda eluohtlikuks katsumuseks. Odessa on aga ristteeks ida ja lääne vahel, mille kaudu liiguvad relvad Ida-Ukrainasse (peamiselt Balkanimaadest ja Albaaniast), narkootikumid Euroopasse (Tadžikistanist ja Afganistanist), aga ka võltsravimid ja -riided. Olulisel kohal linna kriminaalses tegevuses on inimkaubandus.

Korruptsioon

Kuidas väljendub igapäevane korruptsioon tavainimese argielus? Esitasin selle küsimuse Odessa kuulsate katakombide külastamiseks leitud giid Valentinile, kes oma umbes 40 eluaasta juures on äärmiselt pädev teemat valgustama.

Kindlasti on asjakohane hoida sularahagrivnasid (aga ka euro ja dollar on suurepärased valikud) taskus igapäevases liikluses. Ametlikku trahvisüsteemi praktiliselt ei ole ja politseinikud ei tea näiteks, kui suures joobes on Ukraina teedel lubatud sõidukit juhtida. Kiirust ametlikult mõõta ei saa, sest ükski mõõduriist ei ole ametlikult taadeldud, kuid see ei takista liikluspolitseid neid siiski kasutamast ja motiveerivaid trahve trassidel välja nõudmast.

Puudulik rahastus infrastruktuuri paistab eelkõige silma teede ja tänavate olukorrast – need on tõesti kohutavad! Ma ei olnud enne maailmas kohanud nii halbu teid, kus sõiduauto jäi korduvalt maanteel põhjapidi kinni või aukudest möödumiseks tuli kasutada aeg-ajalt tagurpidikäiku. Odessa keskuse tänavad on enam-vähem sõidetavad, kuid veidike kesklinnast eemaldudes tuleb rooli taga auku oodates valmis olla nagu jahilaskur lendavat taldrikut tabada püüdes. Olgu võrdluseks mainitud, et Euroopa kõige vaesemaks maaks peetud Moldovas või totaalseks perifeeriaks ristitud Dnestriäärses Moldova Vabariigis (Transnistrias) on teed oluliselt paremas seisukorras.

Odessa tänavad on kohutavas seisus. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Lisaks liikluskorruptsioonile ei ole tavakodanikul mingit lootust ilma altkäemaksuta pääseda paremale tööle, saada sisukat arstiabi või omandada kinnisvara. Näiteid altkäemaksu toimimisest oleks ukrainlastel tuua ilmselt palju, kuid selle kõige juures jäävad nende näod üsna külmaks – jah, korruptsioon on probleem, jah meie endistest kriminaalidest riigijuhid on vahetatud väiksemate pättide vastu, kuid korruptsioon on meie riigi kahetsusväärne pärisosa.

Siinkohal tuleb veel kord meenutada Karmo Tüüri öeldut, et maana on Ukraina võimas ja ukrainlased patriootlikud, kuid riigipidamist tuleb neil veel õppida. Kahjuks on arengud ses osas viimaste aastate jooksul küll kõike muud kui lootustandvad.

Odessa

Turismi sihtkohana on Odessa suurepärane. Soe kliima, äärmiselt odavad hinnad, soe meri ja kenad rannad (küll ülerahvastatud) on piisav, et meelitada miljoneid päikeseturiste üle kogu Euroopa. Kui 2014. aastani moodustasid kuni poole külalistest Vene Föderatsiooni kodanikud, siis nende voog on täielikult peatunud ja Odessa elab seda väga rängalt üle.

Rannad on kaunid, kuid ülerahvastatud. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Majutusteenust pakkunud Irina Ivanova vastab küsimusele, kas venelased oleks endiselt oodatud, uskumatult otsekoheselt – tulgu, kui tahavad. Ülearust entusiasmi venesuunalise turismi taastumisest proua sõnavõtt ei sisenda.

Linn on just hiljuti asunud usinalt investeerima turismi – korrastatud on unikaalne vanalinn, moodsas Arkaadia piirkonnas kerkivad pilvelõhkujad ja lõbustusasutused, valmimas on uus rahvusvaheline lennuterminal. Kuhu aga kopikatki ei ole panustatud, on maailma pikimad katakombid linna ja selle lähiümbruse all. 2500 kilomeetrit (jah, ma ei eksinud nullide või ühikutega) ülimalt unikaalseid ja potentsiaalseid turismimiljoneid pakkuvat vaatamisväärsust ei ole peetud piisavalt atraktiivseks, et neile mõni ajakohastatud muuseum rajada (üks toamõõdus stend siiski linnas on) või lõike turistidele turvaliselt avada. Seeläbi jääbki leida mõni asjatundlik kohalik, kes teid poollegaalselt maa-alust ajalugu vaatama viib. Ja uskuge, see on väärt kogemus!

Kuulus Odessa ooperimaja. Foto:

FOTO: Erki Loigom

Katakombides kohtub nii Odessale omane kriminaalne minevik, stalinlikud repressioonid kui Suur Isamaasõda. Tegelikult on need siiski endised kaevanduskäigud, mis on nüüdseks hüljatud, kuid pakuvad siiski huvi fanaatikutele üle maakera. Potjomkini trepp läbib kapitaalremonti ja Primorskii bulvaril loovad visuaal- ja helitaieseid lugematud elukunstnikud. Õlletoop maksab 50 eurosenti ja inimesed on rõõmsad. Aga mõnisada kilomeetrit ida poole ja lausa lähistel asuvas Transnistrias harjutavad Vene väed  lahingülesandeid.

Odessa linna juhib avalikult venemeelne ja skandaalse-kriminaalse minevikuga linnapea, sadama kaudu liiguvad illegaalsed relvasaadetised. Ukraina riigivõim ei ole suutnud vähimalgi määral lahendada Maidani päevadel endale seatud ülesandeid. Riigi osakaal igapäevaelus väheneb. Ei ole just julgustandvaim väljavaade erinevalt Hannes Hansole tundunust.