/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
Lõpmatuna näivas USA presidendivalimiste kampaanias on jäänud järele vähem kui kaheksa nädalat. Lõpuspurdi keskse osa moodustavad neli debatti, millest kolmes võtavad mõõtu Hillary Clinton ja Donald Trump ning ühes asepresidendikandidaadid Tim Kaine ja Mike Pence. Esimene debatt toimub kümne päeva pärast, kirjutab Herman Kelomees väitlusseltsi kolumnis.
Ka ilma publiku nõudmiseta on USA presidendiväitlused moderaatoritele sel aastal suur väljakutse, eeskätt muidugi Donald Trumpi pärast. Trumpi stiil ei panusta kuigivõrd argumenteeritusele. Tema jaoks ei ole esmatähtis see, kas kõneldu faktiliselt paika peab. Seetõttu on USA meedias arutatud viimasel nädalal elavalt, kui jõuliselt peaksid käituma moderaatorid.
Tõsi, sellest räägitakse ka Clintoni pärast, kes on samuti rohkem kui korra faktide paikapidavusega jännis olnud. Tema puhul esineb seda vähem poliitikast rääkides ning rohkem personaalsetes küsimustes, näiteks eraserveri kasutamine oma riigisekretäriaja meilivahetuseks on põhjustanud küsimusi, millele Clinton on andnud eri aegadel eri vastuseid.
Trump on öelnud, et moderaatorid ei peaks debatti üldse sekkuma. «Las mina ja Hillary räägime, sest kuna süsteemis on sohk, tuleks ebaaus debatt,» ütles ta CNBC-le. USA tuntud teleajakirjaniku Matt Laueri tehtud intervjuud mõlema kandidaadiga jätsid paljudele mulje, et ajakirjanik on selgelt liiga pehme poliitikutega, kellega on enam kui küll põhjust nõudlik olla.
Chris Wallace, üks presidendidebattide moderaatoritest, on lisanud debativaatajatele põhjuseid muretsemiseks, sest ta ütles, et ei plaani käituda nagu «truth squad» (eesti keeles on sobilik tõlge vast «tõekomisjon»).
Küllap ei taha ta, et teda tabaks 2012. aastal ühte Obama-Romney debatti modereerinud Candy Crowley saatus. Kampaaniad olid kokku leppinud (jah, USAs on kampaaniatel suur sõnaõigus debati korralduses), et moderaator ei sekku debatti. Crowley ei pidanud sellest leppest suurt lugu ning parandas Romneyt ühe faktivea pärast. Järgnes päevi kestnud turmtuli konservatiivide poolt. Crowleyl olevat oma agenda.
Sellest oleks kahju, kui moderaatorid pehmodeks osutuvad, sest eriti nendel USA presidendivalimistel oleks ameeriklastel hädasti vaja ajakirjanikke a la Rannamäe. Väitlusselts soovib Aarne kolleegidele Eesti presidendivalimiste debatiks julgust. Nende pärast ei ole mure õnneks nii suur.